Reisimehe sokitegu

Reisidel on hea sokke kududa. St siis on hea, kui sa teed südame julgeks ja viid vardad lennukisse (kui sul muidugi äraantavat pagasit pole). Mina peale pikka väristamist tegin selle tüki ära (lennukis küll ei kudunud) ja kokkuvõte on üks nelja-viiepäevane reis ja sokid valmis nagu niuhti.
Võiks ju küsida, et kuna ma olen pea kogu sügise sokke vuhkinud teha, et kas nagu küll ei saa. Ei saa, mul on sokikastil auk sees-kulub tühjaks kiiremini, kui ma seda täita jõuan. Aga mulle meeldib sokke kinkida ja mu sõpradele meeldib neid kingiks saada.
Sedapuhku oli tegemist puhtalt isikliku lõbu ja turismiga. Kallis sõber elab ja toimetab Saksamaal ja vahetult enne puhkusele tulekut tabas teda koduigatsus. No mis muud, kui kohale minna. Kasud vastastikused.
Ilus linn on see Hanau. Õigem oleks vist öelda, et oli, kuna II MS ajal pommitasid inglased selle linna praktiliselt maatasa. Imede ime, et Philipsruhe loss terveks ja alles jäi

Varuge kannatust, sest selles postituses on palju pilte

Nüüd oleme saanud lossile enamvähem 360 kraadi peale.
Hanau on trillermuinasjutumeistrite vendade Grimmide sünnilinn. Kui Anderseni muinasjuttudest õhkub  ehedat spliini ja deprekat, siis Grimmid on põnevusemeistrid. Lahe. Mulle meeldivad nende lood. Linnarahvale ilmselt ka. Selline on Hanau linna märklause (no nagu meie need heade mõtete linnad jne) Stiilne, mu meelest.

 Ja selline mälestusmärk kõrgub linna Markplatzil. Naljakas poos on sellel seisval Grimmi-vennal, natuke nagu ähvardav või süüdistav. Uskuge, päriselus oli see taju veel selgem, pildile mul ei õnnestunud seda tunnet püüda. Mind segasid linnajooksuks harjutavad Jaapani sportlased, kes vastavasisuliste karjete saatel harjutasid  kuus tundi enne jooksu algust karatelööke (paduvihmas, muide)

Kõik liiklejad, kes te olete kurjad erinevate rahvajooksude tõttu linnas olevate ummikute pärast, siis teadke, et Hanau linnajooksu pärast seisati TERVE liiklus linnas kaheks tunniks. Lihtsalt. Tähelepanuta jäeti aga fakt, et 25 km eemal on Frankfurdi rahvusvaheline lennujaam... Ma ei taha teadagi, kui palju inimesi lennukist maha jäi. Linnaliini buss tegi rahulikult ca 30-40 km ringi ja sõitis sinna, kuhu rahvas tahtis (aga mitte sinna, kuhu vaja oli sõita ;) Saksa ordnung.
Et aga jutt muidujuraks päris ära ei läheks, siis natuke sokke ka (muud ma ju hetkel ei koo)
Sõber Anu sai endale varbaid soojendama sokid, mis olid valmis, aga pildistamata. Seega pidin ma Anu sokid laenuks võtma ja pilte tegema lippama

Vahest jooksevad ka magavale lõvile sokid otse suhu

Puhkuste ei saa aga ainult ringikolamise peale ära raisata, seega vabadel hetkedel nokkisin natukese haaval kududa. Suur enamik sai aga tehtud Frankfurdi pearaudteejaams edasiliikumist oodates (ühiskondlik transport, kudumine ja garanteeritud tähelepanu a la Vormsi praam toimis ka seal ;))
Nii et selle reisi suur saak- mulle sokid, Üllele kudukaardid. Ja, ka kaameliga on kudukaart! Kaamelivillast tehakse ka lõnga :P

Tegelikult on mööda raamatupoode ajada ja kudukaarte otsida vähemalt sama lõbus, kui lõngapoes hullata.
Tunnistan, nagu ausale ja mitteanonüümsele lõngahoolikule kohane, et seekord oli tagasilangus. Ostsin sokilõnga [punastan!!!!!], 8 (!!!!!!) tokki [punastan veel sügavamalt], ainuke kergendav asjaolu on see, et ma annan kaks neist Kerstile ära. Aga ilus lõng on, palju peal- 420 m, Eestis seda lõnga ei ole (või ei ole mina näinud), hea hind oli ka. Ühesõnaga- mina olen rahul.
Lõngabilansiga on asjad nadid. Eelmises postituses oli see - 585 gr. Sinise lõnga ostsin juurde ja kudusin ära, seega tulemus 0, kirjut kulus ca 85 gr, seega tulemus- 670. Juurde ostsin endale kuus tokki, seega ´pluss 600. Bilanss - 70. No isegi hästi, et plussi ei läinud...

Selgunud on vist sihuke lugu, et ma nagu natuke kogun (peale lõnga muidugi) vist ka järjehoidjaid. Ma ei jõvva rohkem nende invasioonile vastu seista. Nad tulevad peaaegu ise mu juurde ja las siis tulevad. Kui teie käite kuskil ja teile tahetakse jagada järjehoidjaid, siis tooge need mulle, mina annan neile kena kodu. Lasen raamatute vahele tööle ja puha.
See on ainult osa neist, mis täna pilti tehes näppu puutus. Muide, neid vasakult teisi on mul kaks tükki üle, vahetame, kui keegi huvi tunneks.

Mustad roosimustriga labakud on ka lõpusirgel, teha on ainult pöidlad ja ühe kinda kokkuvõtmine. Oi selle musta lõnga kudumine on nöök...
Aga see kord siis jälle sedamoodi. Sajas postitus tehtud nagu naksti. Natuke hüplev ja kaootiline see postitus on, aga andke andeks- magamata öö teeb oma töö. Muljeid tahaks aga jagada värskelt.

Ah jaa, suhkruhuvilised võivad mulle ka märku anda ;)

Pisiasjad ja kultuurikiht

Olen jätkuvalt pisiasjade nikerdamise lainel.
Triibusokkides ei ole tõepoolest mitte midagi erilist ja kohati on lausa naljakas neid ilmarahvale näidata. Aga midagi tuleb ka siis teha, kui vapustavad ideed on natukeseks ära läinud.

Alize Mississipi (akrüül ja vill enamvähem pooleks) MMMMMõnus lõng, vetruv ja "mahe" Sokid sai isa endale.

Fortissima Mexico (tüüpiline sokilõng). Ma pidin ikka täitsa segi olema, kui selle lõnga koju tarisin... No ei ole normaalne maksta sokilõnga eest 12 EURi. Lõng on muidugi väidetavalt imeline- ei kulu, ei näksi, ei topita, saab pesta pesumasinas jne jne Aga no see hind! Tegelikult näevad need sokid täitsa normaalsed välja, ma ei tea miks ma neid sellise lolli nurga alt pildistasin...
Ja triibulõngast sokke kududes tekkis mul assotsiatsioon üllatusmunaga. Sa lähed poodi, näed uut sorti üllatusmuna (tokki), kujutad eredalt ette, mis imeasi sealt seest välja võiks tulla. Unistad ja loodad. Lähed koju, kisud fooliumi ümbert ja asud plastmassmuna muukima. Ja siis läheb nagu läheb- võib saada ihaldatud imevidina (sulle meeldiva mustri ja värvilahendusega sokid) või läheb nagu tavaliselt- saad kummalise vidina, mille peale isegi pettuda ei jaksa. Mitte et ma väga pettunud oleks või midagi, aga... Tokk (üllatusmuna) oli kuidagi paljulubavam.
Lõngabilanss -185 (kokku -585. Oi, ma olen tubli!)

Aga nüüd pööningule! Meie kodus on PÖÖNING, st pole ta päris pööning ega midagi, ta on rohkem sihuke sodituba, kus on ema kangasteljed üleval (isegi lõim on peal, veidikese korrastamise peale peaks kududa saama!), ohtralt igasugu jumala mõttetut jama ja kottide kaupa väga huvitavat riidekraami... Ema kudus kunagi tublisti kaltsuvaipu ja sellest ajast on järgi palju kudumiseks vajalikku. Minu suht esimesed mälestused kangakudumisest seostuvad ema kõrval kangapingil istumisega ja mingi hiirepere luuletuse õppimisega. Vahest jäi tagumik pingi tappide vahele ka ja siis ma karjusin :D
Pööning oli hullusti segamini ja ma võtsin pikalt hoogu, et see korda teha. Lapsepõlves sain ma tavaliselt hiljemalt pööningukoristusepäeva õhtuks vitsa ka (ärateenitult, tuleb tunnistada) :D Aga täiskasvanueal on omad eelised.
Ühesõnaga läksin pööningut koristama ja võtsin endale aega kaltsukottides surfata.  Ja arvake mida ma leidsin?!

Need on "ruudukardinad" nagu mu ema neid nimetas. Ilmselt olen ma rääkinud, et mu vanemad kohtusid ja abiellusid Siberis, kus nad oma kulaklikku meelt parandasid.
Need kardinad joonistas emale üks kohalik tüdruk (kellele ema hullusti meeldis) kingituseks. Joonistas tušiga tavalise sulepea ja sulega tavalisele voodilina riidele 1950 aastal. Kujutage ette! Hoolimata kõigest tahtsid inimesed enda ümber ilu luua ja seda hinnati. Miks muidu jõusid need kardinad Eestisse. Ma isegi ähmaselt mäletan, et needsamad kardinad olid pööningul akna ees.
Need on 63 aastat vanad käsitöökardinad. Ja ma leidsin nad kaltsukotist. Nüüd ma ei teagi, kus oleks nende õige koht. Kasutamiseks on nad liiga haprad ja õrnad, aeg ei ole olnud just liiga säästev. Ehk on teil häid ideid?

 Ilus, onju!?
Ema kleite oli seal ka, kah nii umbes 50 aastat vanad...
Kuna pööning oli tuubil täis kangakudumiseks vajalikku , siis proovisin teha ühe proovilapi. No et kas on võimalik kaltsu heegeldada ja kuidas see käele tundub ja kuidas näeb välja tulemus. Käele (randmetele, kui täpne olla) tundus see kole...

Proovilapist sai ema-isa koju trepimademele vaibake. Mul on alati õigel ajal peatumisega probleeme olnud... ;) Aga tõenäoliselt olen ma ka tulevikus tubli ja heegeldan näiteks suvila kööki 1,5 m läbimõõduga vaiba. Kunagi. Siis kui ma tubli olen.

PS. Aru ma ei saa, kuidas tehakse imekauneid pilte nöörile riputatud esemetest???? Riputatakse alumise serva külge tellis???

Seletuskiri. Kuidas ma kindaid kuduma hakkasin

Olen selle teema üle mõtteid mõlgutanud juba üsna pikalt. No et kuidas toimub personaalne areng üht või teist tegevust harrastades.
Kuulusin nende hulka, kes kirikinda loogikat ei mõistnud. No ei saanud aru. Kandsin ikka, lapsena, kui keegi tegi. Üldiselt olid mul masinaga kootud kahekordsed kindad ja ma olin kadedusest suremas, kui teistel olid kirjud, käsitsi kootud... Aga meil kodus ei kootud ja nii oli. Kinnas oli tarbeese.
Koolis käsitöötunnis me muidugi pidime kindaid kuduma. Mulle meeldis see muster. Arvake, kas ma sellega hakkama ka sain?  Ma ei jõua siiamaani ära imestada, et õpetaja sellel hullusele vahele ei hakanud.... Esimesed kindad peaksid olema ju maailma lihtsaima ja kergemini jälgitava mustriga. Aga ju siis oligi ükskõik, mida me seal tunnis teeme. Sain oma kahe kätte ja teadmise, et eduelamust selle tegevusega ei kaasne. Küll aga vaatasin ma Konsini kinda ja sukaraamatut ja Nõukogude Naise mustrilehed said ka igapäevaselt vatti. Vot sihuke sügava kindahuviga laps olin.
Mööda läks üsna palju aastaid ja mul tekkis tahtmine kududa... sõrmikuid. Mingis Käsitöö Albumi numbris selgitas Tiina Meeri  ka idioodile arusaadavas keeles, kuidas see tegevus käib. Sõrmikuid ma kudusin aastaid vahelduva eduga- mulle sobivas värvigammas, mulle sobilike ornamenditriipudega, erilistest töövõtetest ööd ega mütsi teadmata. Ainuke häda oli neil, et sõrmed kippusid lüheldasteks jääma. Kannatamatus sõrmede lõpetamisel, mis muud ;) Sellest perioodist on mul isegi üks (teine on Kadunud Asjade Maal) sõrmik alles. Hoiangi teda, kui arengu märki ja ega talle eriti midagi ette heita pole.
Esimene kirikinnas sündis Narva-Jõesuu Lastekodu toetamise vajadusest. Uhasin muudkui sokke kududa aga vaja oli ju ka kindaid...
Minu esimesed kirikindalaadsed asjad  Kas ma neid täna , neli aastat hiljem, vaadates häbenen? Jah, on piinlik küll. Aga kui neid ei oleks, poleks ka järgnevaid tulnud. Ja poleks tulnud teadmist, et tegelikult on KÕIK võimalik.
Pöörang toimus minu jaoks siis, kui olin ostnud ja läbi lugenud Kihnu Roosi Kindakirjad. See  oli nagu valgustumine, ausõna. Kirikinda loogika oli minu jaoks tabatud ja see tunne oli imeline. Valgustumisele järgnesid kihnumustrilised kindad, esimesed olid näiteks need. Kas ma häbenen neid täna? Mitte väga.
Kihnu Roosi kindaraamat viis mu uuesti NN kindamustriteni. Need kindad kinnitasid mulle praktikas, et NN mustreid on võimalik kududa ja loogika TOIMIBKI päriselt. Edasi tuli juba blogi ja lugematult käpikuid ja mis pattu salata, ka minu enda tehtud mustrid ja just nende järgi kootud kindad. Kas ma häbenen seda tegevust? Oh ei!!!!
Kas ma näen arengut? Jah, ma näen ja loodan, et see kestab ja kestab ja mu tööd lähevad paremaks, läbitunnetatumakski. Aga selleks on vaja aega. Kiiresti sünnivad ainult kassid ;) Ajas lähevad mustrid keerulisemaks, vardad ja lõng peenemaks, kude tihedamaks, värvid saavad taha tähenduse ja sümbolid mõtte. Vaid ajas. Ja praktikas.

PS.
Moodne on anda raamatusoovitusi. Teen seda minagi. Need raamatud on mind mõjutanud, aidanud või olnud lihtsalt üldharivad. Raamatud on suvalises järjekorras, ärge püüdke sealt ostida alltekste ;)
1. Silmkoeesemed. K.Konsin
2. Mulgi kirikindad ja kirisukad. L.Saks seda raamatut soovitan krabada, kui kuskil saada on. Igat senti väärt, ausõna
3. Kihnu Roosi kindakirjad Kindaloogika piibel
4. Elumõnu Nimi ütleb kõik
5. Meite Muhu mustrid No kuidas selleta saaks
6. Eesti labakindad ilma laande laiali Mõned töövõtted õppisin just sealt
7. Kirjatud teekond Inspiratsiooni ammutamiseks ja silma nuumamiseks suurepärane
8. Hindamatu sületäis NN mustrilehti. Minu lemmikud
9. Teadatuntud Läti Kindapiibel

Ega ma ju kuigi originaalne oma nimekirjaga ei olnud, aga ehk on kellelegi sest abi.

Kududa või mitte kududa...

...selles on küsimus. Seni lahendamata.
Näitan lõpetatud töid.
Triibulõngast sokke tegin, sest midagi kududa nagu tahaks aga tarka mõtet polnud. Eelimse aasta jõuludel juhtunud olukord, et rahvas nõudis sokke, aga mida polnud, seda polnud andis sellele tegevusele justkui mõttegi. Ühesõnaga valmis kaks paari triibikuid. Lõngabilanss -200 gr Oluline fakt on see, et lillade sokkide sisse sai kootud viimane tokilõpp seda värvipimeda lõngakunstniku loodud (vt sokkide ninaosa) Alize superwash sokilõnga. Sellega (värviga, muid toone on mul veel :P) on nüüd asi ühelpool. Varras 2,5 bambus, vardal 17 silma. Naistekad

Roheline paar, Novita Luontupolkku Koivu, "Kohtume kuusiku taga kaasikus" on täpselt samade parameetritega meestekad. Värv on sellel lõngal imeilus, palju palju ilusam, kui pimedas tehtud pilt seda aimata laseb
 Ja naised, kui teil on plaanis ühiskondlikus transpordis mehi lantida, siis võtke kätte poolik sokk. Koos varrastega, muidugi. Eriti lahe oleks, kui te suudaksite ka kududa. :D Minuga juhtus Vormsi praamil just sihuke lugu. Kujutate ette- pühapäeva pärastlõunane Vormsilt mandrile suunduv laevuke, mis on tuubil täis lugupeetud (napsuseid) turiste. Kõik on suhteliselt ülevas meeleolus. Mina istun oma kudumisega välitekil, naudin meretuult ja lasen varrastel käia. Kudusin neid kasesokke. Kaks nokastanud meeskodanikku istuvad ja vaatavad hardunult mu tegemist. Vahepeal õhkavad ka üksteisele, et sa vaata aga, kuidas sõrmed käivad :D Olin vait ja jälgisin olukorda :D Siis, kui üks teatas teisele, et aga sa vaata, kui ilus kand on ka veel sellel sokil, siis ma ei suutnud enam naeru pidada. Lõng oli ilus, sokk oli ilus, kand oli ilus,isegi kuduja oli ilus.... NIIII palju ilu, et mehepojad ei saanud maabumiseni sotti ilu ebaühtlasest jaotumisest planeedil.

Teine tegu on looga tegu. Umbes poolteist kuud tagasi tuli siia ilma täitsa uus inimene, kellele tema vanemad Marta nimeks panid.  No kuidas ma sain peaaegu nimekaimule mitte titetekki teha??? Kuidas??? Seda enam, et tekikudumise isu oli mind vahelduva intensiivsusega piinanud suhteliselt pikalt.
Lõng Alize Superlana Klassik Pastel Batik Disain (25 villa/75 akrüüli),varras 2,75. Kulus kolm tokki.  Jaaa, ma tean, et see oleks pidanud olema peenikesest peenikesem meriino, aga nii läks. Ja ma olen rahul ka.
 Mõõdud tulid muidugi pisut suured- 100 X 70cm. Hea ikka, et seda lõnga ainult kolm tokki oli, muidu oleks teki saanud Marta vanemad, mitte noor daam ise. Mind on mingi hiidpalakate needus tabanud, kõik pinnalaotuslikud asjad kipuvad suured saama.
 Lõngabilanss -300 ja + 100 (kolmas tokk oli ajutiselt kadunud, uue ostmiseni, loomulikult!) Muster sulepits Pitsilistest koekirjadest. Täielik mõnu oli kududa- meelde peab jääma ju ainult üks rida mustrit. Jäi ka ;)
Miks selline värvivalik? Ma kohe ei talu tittedel neid keemiatoone. Halloo Kass ajab mu nagunii sügelema ja kupla. Minu arust on see värvivalik kuidagi... peen või nii, suursugune (?)
Tööprotsessis...

... ja ootamas Martat

... ning teki all pikutav õige rahuloleva moega uus omanik Marta

Miks ma kogu aeg lõngabilansist räägin? Sokike, va kurjam, andis piduliku lubaduse, et ta ei osta enne ühtegi grammi lõnga, kui 3 kg on kodust läinud. Mõte tundus jumekas ja mina lubasin, et ma kasutan ära ühe kilo. Ma olen ju üldiselt realist...
selle postituse bilanss on tubli -400 gr, pai ja põsemusi mulle!

Kauaoodatud

Seda raamatut sai ikka väga pikalt oodatud. Kõigepealt lihtsalt kui ühte toredat kindaraamatut ja siis juba raamatut, kus minu kootud käpikud ka sees on. Väärt raamat on- nii palju ideid ja mõtteid andev , ka katsetama julgustav.
Kui Helena FBs maha hõikas, et ta otsib oma ilmuvasse raamatusse kindakudujaid, siis tundud ilmvõimatu sellest kõrvale jääda. Ise ka ei tea miks, aga ma olin kindel, et tahan kududa just käpikuid. Klassikalisi, ilma pöidlakiiluta käpikuid. Helenale sobis, enamgi veel, ta oli valmis minu käekirja jaoks oma mustrit kohandamagi.
Ega ma ju teabmis hea instruktsiooni järgi kuduja ei ole- ikka läheb mõte hulkuma ja tahaks töö käigus midagi muuta. Aga seekord ma püüdsin olla nii kavanditruu, kui vähegi võimalik.
Alustada oli kuidagi hirmus. Miljon küsimust ja probleemi, mis nö "oma" kindaid kududes kunagi ei teki. Õnneks oli Helena läbi FB vastamas ja toetamas, seega sai ebakindlus ületatud.

Algus oli selline. Oli  ju ometi vaja autori heakskiitu enne edasikudumist. Selle pildi eel sai kindapära ka korduvalt harutatud- kord oli varras vale, siis vaevlesin ma rohelise valikul (ja ega ma temaga päris rahul ei ole siiani). Nägin siis ja näen siiamaani seal rohelise asemel pigem tumesinist, aga see on ometi minu isiklik probleem ;)

 Kududa oli tegelikult puhas mõnu, hoolimata sellest, et mul teadaolevalt ei ole mingeid geneetilisi ega ka ajaloolisi sidemeid Setumaaga. Meditatiivne muster, värvitoone murdev/muutev veripunane mustrilõng- puhas nauding. Tulemusega olen ma ise rahul, nii kohutavalt isekalt kui see ka ei kõlaks.

Kui ma nüüd natuke tohiks kriitikat teha, siis ma olen veidi pettunud raamatu väljaandjates- Helena suur ja imetlusväärne töö vääriks kaunimat raami.
Veidi rohkem oleks tulnud vaeva näha kujundamisega. Ja fotograaf... Suvehari annab miljoneid võimalusi imelisi pilte saada- looduses, PÄRIS looduses, mitte piirduda vaid stuudiosse üles veetud pesunööri ja peotäie pesulõksudega. Ma saan(ks) aru küll, et pesunöörile riputataud kinnas on fotol hästi vaadeldav aga ikkagi...Kuigi see on juba hoopis teine teema. Ma täitsa usun, et on inimesi, kellele need pildid tunduvad imeilusad. Ja kindad neil ongi väga kaunid (aplaus kindakudujatele!)
Veelkord- Helena on maha saanud imetlusväärse teoga ja ma tänan  teda väga, et sain võimaluse osaleda.
Näitan  teile oma fotolavastusi autentse vitskorvi ja kevade värskelt tärganud muruga.
Mul oli küll imelisi plaane, milliseid kindapilte ma teen , kui raamat on ilmunud, aga võta näpust- kindad on veel kirjastuses, seega jäävad pildid, kus on kindad koos raamatuga praegu tegemata.

Ja lõpetuseks ka veidi tehnilisi andmeid- vardad 1,25. Lõng Raasiku 8/2
 Nüüd kõik kuduma, kolmekümnekraadisest palavusest hoolimata- Helena mustrid tahavad kinnasteks saada!

Eblakas käsitöö

Kohe piinlik on- tõsised käsitööinimesed teevad tõsiseid asju. Aga mina, va looder ja lohe  teen varrastega trikka :D Sest kuidagi teisiti kui naljana seda tegemist võtta ei ole võimalik. Ühesõnaga- mul oli üks pisuke auvõla moodi asi... naturaamajandus noh- sina mulle, mina sulle. Minu osaks jäi teha sokid. aga mitte tavalised sokid- oo ei- tänapäeval saadab tellija sulle FBsse pildi, milliseid sokke täpselt tuleb tegema hakata.
Pilt oli see .
Uus ja potensiaalne omanik küsis kenaste, et kas tädi Ivi (issand, kuidas ma ei armasta seda pöördumist!) oleks nii kena ja teeks sellised sokid ja kas nimetatud tädi ikka oskaks sellised jalavarje punuda. No ei osanud, kui esimese hooga pildile peale vaatasin, aga kuraasi on mul ju teatavasti niksu rohkem, kui mõnel teisel tüdrukul. Seega oli ILMVÕIMATU tunnistada, et see ülesanne on nati keeruline mu jaoks. Aga julge hundi rind on teatavasti rasvane, kuigi  p... haavleid täis ;) Ütlesin tähtsalt, et pole hullu ja teeme ära jne. Vaatsin seda kalapilti ja uurisin ikka ühest ja teisest kandist seda sokki. Ravelrys on terve ettevõtmine, Shark Week nimeks, kus neidsamu jalavarje kooti. No olgem ausad- ega kudujad mustri autorile just pai ei teinud. Ja kehvasti kirjutatud mustri eest 40 USD välja käia oli ikka liig mis liig- seega käivitus tavapärane skeem. "Mis siis, et jalgratas leiutati juba ära. Ma teen seda kindlasti palju huvitavamalt."
Originaalmustril algab sokitegu varvastest, mina alustasin kala ninast, ehk siis säärest. Kõige tüütum on värvide keeramine ja edasi-tagasi kudumine. Muud erilist leiutamist nagu ei olnudki. Originaalil kooti hai keha herringbone- mustris- minu jaoks oli tavaline labane kude ainuvõimalik valik.
Lõng Novita Impivaara. Kas ma sellest lõngast veel midagi kooks?- pigem mitte. Ei saanud ma sellele lõngale pihta, oli teine sihuke jäik ja kriuksuv ja ettearvamatu. Vardad 2,5. Hiiu kand. Polegi nagu midagi rohkem pajatada neist naljasokkidest.

Algus oli sellel elukal kahtlaselt mureeni moodi.

Silmade uimede ja hammastiku lisamine andis kõvasti agressiivsust juurde. Andku nüüd jumala pärast  mulle kõik ihtüoloogid ja hüdrobioloogid ja okeanograafid andeks, et ma ei tabanud hai anatoomiat korrektselt.
Ja nüüd valik akrobaatilisi õõvapilte. Enda jalga pildistada on jama...

 ... aga enda kätt pildistada on tõeline kooma. Aga selle eest on see tõeline kolepilt. Minu lemmik ;)

Originaalil oli hail hammaste vahel ka verepiisk/ klaashelmes. Õige kujuga ja õiget värvi helme puudumise tõttu on minu kalal hambad puhtad.
Tegelikult peaks siin olema mere ääres tehtud ilupildid karvaste jalgadega hairünnaku ohvrist. Selliseid pilte ei ole. Kahjuks. Karvaste säärtega modellidega oli kitsas ja ega sinna mere äärde ei olnud väga viitsimist minna ka. Kui asi paraneb, siis vahetan postituses pildid ära.


PS Oh seda noorte inimeste huumorimeelt küll !

Müüte murdes

Juba ammu lubasin ma oma puhkuselõpu Müüdimurdmise  Reisist rääkida. Müüte murdsin oma heade sõprade Kersti ja Tarmoga koos Ida Virumaal..
Kutsun nüüd sinu, kallis blogikülaline meiega koos seda tuuri taastama.
Aga alustame koos algusest. Millised on sinu kolm esimest märksõna, kui juttu tuleb Ida Virumaast? Tõenäoliselt (vabalt valitud järjestuses)- muulased, narkarid, tööstus, vaesus, reostamine jne. Pole just unistuste kuvand, eksole?
Minu jaoks on Ida Virumaa märksõnad meri, kodu, mõis, pankrannik, keskmisest asjalikumad inimesed aga ka narkarid, venelased ja töötus.
Kersti ja Tarmo olid käinud Ida Virus vaid põgusalt ja sedagi vaid Jõhvis (vist) ja Narvas. Mälestused ei olnud just parimad ega ka väga värsked ;)
Mina tahtsin tutvustada oma sõpradele teistmoodi Ida Virumaad.
Alustasime oma tuuri tegelikult Liimalast, mis on üks vahva rannaküla. Pilte ei taibanud teha, seega huviline otsib pildid Googlest ;).
Järgmine peatuspunkt oli Aa mõisa peahoone. Täna on selles üsna kenasti säilinud mõisakompleksis hooldekodu. Kõik on kena aga vana peahoonega kokkusobimatu uus korpus on nagu porgand tordis. Selline kole kontrast, et halb tunne ei jäta maha päevi pärast nähtut. Seda sinist monstrumit me ei pildistanud ;)

Järgmine peatuspaus oli mõnisada meetrit eemal asetsev Saka mõis ja seal asuv hotellikompleks. Endine vene sõjaväe poolt lagastatud kolekoht on oma endisaegses ilus uuele elule aidatud. Soovitan kindlasti Saka hotelli restorani ja nädalalaõpupuhkust. Te ei kahetse, ausõna. Pilte ka.

 Meretorni platvormilt avaneb kaunis vaade merele ja hea ilma korral ka Suursaar ehk Gogland ja Suur ning Väike Tütarsaar. Läbi oma lapsepõlve mäletan igavesti saatvat igatsust- tahan sellele saarele, sellele saarele, sellele saarele...Igatsus kestab, võimalus selle realiseerumiseks on napp. Kurjadel aastatel tehti Tütred rahvast tühjaks ja ca 500 inimest jäid koduta ja Soome riik oma saartest ilma. "Metsa raiud, laastud lendavad..."

Otsustasime edasi itta liikuda ja kasutada selleks mitte tavapärast Tallinn Narva maanteed vaid vana, merekalda kohal kõrguva Ontika paekalda peal olevat.
Saka kalda alla on kunagi usinad vene piirivalvurid lõhanud nn Saka kanjoni. Ürgselt kaunis koht, kus põrkuvad loodus ja inimene. Nüüd hakkab juba loodus tasapisi võimust võtma. Ilm oli sombuna ja tuuline. Metsa all pilte teha ei kannatanud. Te peate leppima rannas tehtuga. Aga uskuge mind- laskumine kaldapealselt randa välja oli võimas!

Järgmine peatuskoht oli Ontika mõis. Seal toimetab nüüd Soome suusakuulsus Kalle Palander oma eestlasest kaasa ja perega. Jälle üks õide puhkemist ootav pärl. Seal nägin ma ka silti, mis andis teada, et majas armastatakse lapsi, koeri ja ... kudujaid (see võib olla ka kuduinimeste tõlgendus- aga mida muud ma peaksin arvama, kui sildil on tegelane, kelle järel jookseb lõngakera????) Kohvi meile ei antud, sest "Kalle läks kauppa". Kuigi kohvik ja majutusasutuski on olemas- loodan kunagi selle kahvia seal ikka ära proovida.

Tundub troostitu, aga tegelikult oli päris lootustandev. Terve bussitäis soomlasi oli ka tulnud kaasmaalase asjatoimetusi kaema. Tundub, et tekkimas on uus turismimagnet :D
Toila ja Valaste on nii tavalised, et seal me pilte ei teinud.
Sõitsime ja sõitsime ja siis järsku oli tee nagu otsas ja algas aed... Selline suur ja soliidne ja kuri. Ja kohutavalt suur karjäär. Silbet ja Sillamäe. Maa on tühjaks uuristatud ja siis järsku seisavad selle uurise kaldal vana veski varemed. Kurb. Ja sümboolne.
Tee kulges selle koleda kraatri serval päris pikalt. Aga lõpuks ta ikka sai otsa. See kole aed ja tegelikult ka tee. Vahepealne ukerdamine praktiliselt lehmarajal lõppes aga ootamatult Tallinn-Narva maanteel. Ilmselgelt ei olnud see rada turistidele mõeldud.
Ja siis Sillamäe. Võõrastele loodud linn. Võõras on ta tänagi- kenasti korrastatud ja klanitud, aga ikka võõras. Kui satute, siis vaadake kindlasti arhidektuuriansamblit 1940-1950-ndatest. Huvitav kogemus. Silmale ilus vaadata ka.

Meie reis oli selleks hetkeks kestnud juba nii pikalt, et kõhud olid kohutavalt tühjad ja parim lõunastamise koht tundus Jõhvis asuv Gruusia söögikoht Mimino. See koht väärib igatahes külastamist. Ainuke tingimus- te peate olema VÄGA näljane, sest kõik on nii hea ja... suur ja maitsev!

Kui kõhud said orjatud tundus kohane ka vaimu eest hoolt kanda. Kuremäe klooster jäi just parajale kaugusele.

 Peaaegu sama palju kui lõnga armastab Kersti küttepuid :D

Kuremäe tee oli remondis ja tagasi sama teed pidi sõita ei olnud just erilist isu. Seega tundus ainuvõimalik sõita hoopis edasi, ikka itta. Vasknarva.
See on koht, kus lõpeb Peipsi ja algab Narva jõgi. Ja mis ei ole enam Ida Virumaa ja veel Venemaa. Klooster on seal ka. Väravad kõvasti kinni- ju nad kedagi kardavad, kui ennast eraldada püüavad.

Taganeda pole enam kuhugi- selja taga on Venemaa.

Nojah Vasknarva Vasknarvaks, aga tagasi tuli ka tulla.  Me siis tulimegi mööda mingeid väikeseid tolmavaid teid. Ajalugu vaikib siinkohal ühest intsidendist Härnepõllul ;)
Igatehas peale pikka päeva olid mu külalised seda meelt, et Ida Virumaa on hoopis midagi muud, kui stereotüübid. Et see on üks kaunis ja omapärane kant toredate inimestega.

Järgmisel päeval liikusime Tallinna poole ja kasutasime sama mõtet- sõita tuleb mööda Põhjarannikut.
Aseri, Mahu, Letipea, Kunda.
Lõuna Kundas Blücheri kohvikus (raudselt parima terrassivaatega kohvik Eestis!)

Paar kevadist pilti samast paigast ka

Kunda on samuti peidetud pärl. Pealiskaudsel vaatlusel on tegemist ühe koleda linnakesega, kus polegi nagu midagi. Aga võta näpust-
Kunda hüdroelektrijaam

 Kunda mõis ehk Direktorite maja (mis ei ole jäänud ka koledate juurde-ja ümberehitusteta)

  Loodan, et mu pildirohke tuur ei tüüdanud teid.
Piltide eest tänan Kerstit, autoga viis meid jalutama Tarmo.

PS. Kallis Anu- Loodan, et pildid leevendasid pisut su koduigatsust!

Puhkus läbi

Puhkus avaldab läbisaamise märke. Jäänud on napi töönädala jagu priiusepäevi ja neist kavatsen ma viimast võtta.
Kuna kodualevis olles hoidsin targu netist eemale, siis nüüd, tagasi olles, on aeg tehtut näidata. Ega näidata midagi üüberimelist ei olegi. Käsitöötamine oli sellle puhkuse ajal kuidagi kõrvaline tegevus. Aga mõned asjakesed ikka valmis said ka.
Mõningased väikevormid-
 kudusin ühe pitslina, sest vaja oli just valget linikut ja olemasolev oli remondi ajal kuhugi lahkunud. Linik on tegelikult ovaalne, kuigi pilt seda väga hästi edasi ei anna. Muster "Sirjest". Ajakirja hetkel käepärast ei ole, aga soovi korral võin numbri välja uurida . Niit ema pööningult pärit nõukaaegne Pingviin (vist?) Päriselus see linik nii loppis ei ole... ;)

Siis heegeldasin oma retroremondi läbinud magamistuppa lainelise uksega riidekapi käepidemete külge rippuma südamed. Mina, kes ma üldiselt ei heegelda... Aga need südamekesed kummitasid pikalt. Tegelikult tegin ma neile peale veel lopsakad Iiri roosid, aga ei saanud hea. Sedapuhku oli vist vähem hoopis rohkem.
Niidiks vanadest varudest Nika ja mustad helmed.

 Seinal näha olev kummalise kujuga lamp on üks neist Haapsalust tooduist. Natuke liivapaberit ja peitsi tegi asjast asendamatu lugemislambi. Enamvähem samast ajastust riidekapi ja trümooga. Ei saa jätta kekutamata, et riidekapi panin ise kokku , isa natuke aitas muidugi.

Nojah, mis siis järgmiseks.
 Ah jaa. Kudusin sokid. Tegelikult neid sokke kudusin ma kuid. Tegin poolteist sokki valmis ja muudkui arutlesin, et miks ometi üks on teisest NII palju kitsam. Loomulikult on kitsam, kui igal vardal on neli (!!!!) silma vähem, kui peaks.Mida ma mõtlesin, kui neid sokke tegin teab vaid jumal taevas. Ühesõnaga- oli vaja harutada. Aga nüüd said nad valmis ja on juba ka omaniku leidnud. Lõng Novita Kesakimppu, vardad nr 2,0
Lillevaasi taga on näha ka natuke selle toa remonti...

Et magamistoa remont lõpuks ometi lõpeks ja kaoksid need jubedad mustad kotid, mis sisaldasid kogu mu riidekraami tuli ennast kokku võtta ja minna sellele legendaarsele ema pööningule vana kappi kraamist tühjendama, et saaks kapi koost võtta ja uues kodus uuesti kokku panna. See protsess oli potensiaalselt tülikas ja seega venis koledasti. Aga kuna kappi oli väga vaja, siis ma ühel päeval ikka läksin. Kapp sai tühjaks ja näe imet, muu sodinodi seest leidsin tuttuue padjapüüri, mida ma kunagi olin tikandiga kaunistama asunud (mälu järgi nii umbes 15 aastat tagasi vist). Valgel riidel valge tikand. Väga fäntsi :D Aga töö oli millalgi pooleli jäänud. Arvake, kui palju mul tegemata oli? Õige vastus on- ühe linnukese tiivatipus olevad sakid, üks lillevarreke ja kuskil mingi lillekese küljes olev üks karvake :D Ühesõnaga tegin paari minutiga vajalikud täiendused ja padjapüür saigi valmis. Kohe nagu natuke näotu on seda selle aasta tegemisena esitleda...

Jummal, kuidas ma võimlesin selle valge padja pildistamisega. Hea ei ole, aga aimu saab, millega tegemist oli.
Ja vist viimane asi (kui nüüd midagi ära ei ununud) on Reesi lõngast kootud pitssall. Ohtrate nuppudega  (1922, kui nüüd väga täpne olla), päris haapsalu sallist kõvasti suurem ja külgekootud servapitsiga. Kõik ikka nii nagu minu sallide puhul tavaline.

 Muster on pärit Pitsilistest Koekirjadest, 1986. Muster XIV, kuhu ma oma tarkusest nuppe juurde uhasin.

 Siin aga on näha lisaks sallile ka minu korda tehtud trümoo ja teine Haapsalust koju toodud lamp, mis samuti kohtus liivapaberi ja peitsiga. Ja veel on näha naabrimehe puuriidast koju taritud pesukurikas (maksin kahe kurika eest ausad 3 EURi), millest osav meistrimees vormis teeküünlahoidiku.

Nüüd on vist tõesti kõik, sest ohtrast remondijärgsest koristamisest ja uue ahju kivide pesemisest pole ei pilte ega ka suurt midagi kõnelda.
Natuke nagu niru saak mitme nädala kohta...