Arabella Roosa

Mõni aeg tagasi kudusin ma Dagmarile kampsunit ja sellest kampsikuteost jäi järgi 275 gr lõnga. Küsimusi liiga palju ei tekkinudki, mis sellest lõngast saama peaks. Ikka samasugune pitsine-palmikune, pepu-sees kampsun Dagmari tütrekesele Arabellale.
Kudumine läks libedalt, tootevalmimist lükkasid edasi saabuvad jõulud ja alltöövõtt Jõuluvanale aga nüüd on kõik korras- sokid on kootud ja kampsun ka valmis saanud.
Mustrid on kokku sätitud siit ja sealt, ikka nii et silmale hea vaadata oleks. Mingit disainiimet ei sündinud, sest mall oli emme kampsiku näol juba ees.  Nüüd saavad tüdrukud "ühtekat" teha ;) Ja roosa lõng sai ka suht viimase jupikeseni otsa kootud. Eh, hea lõng oli. Aru ma ei taipa, miks võetakse tootmisest maha hea asi? (aga mul on seda lõnga varutud mitmes punases toonis!)
Lõngaks Linate Hobby 100% merino, vardad 2,5. Kudutöö ühes tükis, alt üles. Ma ei oskagi midagi muud kõnelda sest kampsikust.

Üks tore uudis on mul teiega veel jagada.
Meie asjalikud naised MTÜ Purtse Jõe arenduskeskusest andsid välja raamatu Lüganuse kihelkonna rahvajuttudega.

Täiesti kummaline tunne oli seda raamatut lugeda. Seni arvasin ma ikka, et mu ema mahlane ja natuke kummaliste (aga väga ägedate!) sõnade kasutamine on pärit lihtsalt tema  heast huumorimeelest aga võta näpust- see puhas Lüganuse murre, mida me siin puhta alateadlikult kõik veeretame. Vägev! Ja huvitav on näha, et samad perenimed, mis rahvajuttudes on ära märgitud- need pered elavad seniajani siin. Juurte värk noh!

Sokifabriik

Sokivabrik töötab sihukese ajuga, et kui seal oleks korsten, siis pahviks sealt ööd kui päevad paksu suitsu.
Täna näitan pika säärega seksikaid pitssokke, mida saab kanda poolsaabastega.
Kuna tegemist on alltöövõtuga Jõuluvanale, siis liiga palju ma lobiseda ei saa ;)

Novita Seitse Venda(150 gr-300 m), kulus pireke üle ühe toki. Vardad ikka 2,5, et asi saaks tihke je kestev. 15 silma vardal.
Polegi midagi pikalt rääkida...
PS ausõna, ma usun, et teil on täiesti kõrini sellest viimaste postituste piltide taustast. Omavahel öeldes- mul endal ka, aga kust ma seda paremat tausta võtan, kui lund ja valgust ei ole ja töölt koju jõudes on sügav öö... Seega palun katsuge välja kannatada .

Sokke, mida's muud ;)

Mida muud, kui sokke koob kuduja enne jõule. Ja koob ikka nii, et vardad on tulised :D
Tegelikult pole neist sokkidest just suurt juttu välja pigistada. Sokid nagu sokid ikka

Sokid Seitsmesele, et oleks satsi ja pitsi ja noh plikakad... Jätkuvalt olen ma hämmingus, et lapsed (seitsmeaastased!!!!) tahavad saada villaseid sokke kingituseks.
Sokid on Laurin Villalankast, 2,5 vardaga, 13 silma vardal. Mõnusad ja pehmed.

Teised sokid on meestekad ja jääb üle loota, et sokisaaja ei oska mu blogisse lugema tulla. Tellimus on seotud hiljuti kootud Arbuusisokkidega.  Lihtsalt väikese naljaga väljavisatud mõte kududa Porgandid jäi Tulevase Sokiomaniku sõbratarile kõrva ja nii see läks.

Porgandid said kootud Hot Socks Neon lõngast. Kaks otsa koos, et enamvähem normaalse jämeduse välja annaks. "Pealsed" Raasiku 8/2 rohelisest. Varras 2,5, 16 silma vardal. Ma tõesti loodan, et need on nüüd piisavalt porgandid, prototüübid on küll üsna lähedase välimusega või mis ;)

Edev Elsa

Elas kord neiu Elsa, kes oli väga kena ja tasane ja hea iseloomuga ja töökas ja...vanatüdruk.
Elsa töötas raamatukoguhoidjana ja see teatavasti pööraste suhete loomiseks just hea stardiplatvorm ei ole. Sest raamatukogus ei käi (tavaliselt) testosteroonist tilkuvad alfaisased vaid pigem ikka tasased koduperenaised ja nohikud, kes naise laenutatud raamatuid tagasi toovad ja ise tasase häälega, põrandapragusid piiludes, paluvad ulatada kõrgemalt riiulilt raamatu, mille pealkiri on näiteks "Raadioamatööri sada suurimat väljakutset"
Elsa oli, nagu eelnevalt öeldud sai, tasane tütarlaps (kelle "parim enne" oli kriitiliselt mööda saamas) aga Elsas oli ka pöörane saladus. Poleks uskunudki, mis?! Elsale peale vaadates poleks tõesti arvanud, et Elsakene on koduste seinte vahel, tihedasti kinnikistud kardinate taga kohutavalt edev.
Elsa armastas igasugust ehtevärki ja Elsakese eriline armastus kuulus kõrvarõngastele. Kuna aga looja oli Elsale ainult kaks kõrva andnud, siis oli kõrvarõngaste kandmise võimalus kriitiliselt väike.
Lisaks kõrvarõngavarudele oli Elsal veel nõrkus ilusate ja romantiliste järjehoidjate vastu, mida siis tasane raamatukoguhoidja vargsi raamatute vahele poetas ja mõni järgmine lugeja sealt leidis...

Kui te nüüd küsite, et mis jama ta ajab mingist Elsast, siis...  Nojah, ongi Pisividinate Pood "Edev Elsa" ;)
Miks mitte vahest natuke tembutada?

PS Siit saab edevaid jõulukinke ;)

Liblikaparv talves

Mõned ajad tagasi tuli suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul palju huvitavaid tellimusi või kudusoove. Suhteliselt pirtsaka kudujana praakisin mõned neist välja. Ei ole mõtet ette võtta asja, mida ilmselt keegi teine teeb minust paremini või oluliselt suurema lustiga kui mina. Nii jäid minust kudumata anatoomiliselt-täpsed-luulised sõrmikud. Ega ma seal anatoomialoengus nüüd kõige tublim ka polnud ja üldse...
Küll aga kõnetas mind tellimus sokkidele, kus oli märksõnaks "liblikad". Ma ARMASTAN tellimusi (ja kliente!), mis/kes annavad ainult märksõna ja rohkesti vabadust aga samas on ka mingi piir, mille ulatusse tuleb ära mahutada oma märatsev fantaasia. Sokitellimuse kaks tingimust oli, et need sokid peavad olema valged ja liblikased. Pisut pikema säärega ka. Ja tarbe-, mitte poosesokid ;)
Mõnda aega pommitasin ma Triinu piltidega erinevatest mustritest, mis minu arust olid liblikased. Failivahetus kestis hetkeni, kui ta nägi pilti Estheritest (ravelrys täitsa vabalt saadav muster) ja ma sain lakoonilise vastuse "Sobib. Ma rohkem näidiseid ei soovi" :D Jumaldan konkreetseid, kiire mõtlemisega inimesi!
Lõngavalikus küsimust ei olnud. Ikka Laurin Villalalnka, no on hea sokilõng. Pehme nagu pilveke, ilusad värvid, koob ennast ise. Mida sa hing veel ihkad! Vardad tavapärased 2,5.
Eks ma ole neid Esthereid ju enne ka kudunud, aga iga kord on emotsioon uus ja ikka hea. Ilus muster on, mis muud.

Novot, sedapuhku siis sedamoodi ;)

Sõnatu

Vahest pole sõnu vaja, sest pilt ütleb rohkem kui ükski sõna seda suudaks...

Aitäh, kallis Kaspar
Aitäh, Liis ja Ergo

Pisikese pitsiga tavaline willur

 Dagmar tellis oma roosa kampsuni tuules endale ka tavalised villurid. Ainuke tingimus oli, et need võiksid olla pisut pikema säärega ja pisut pitsilisemad, kui üks tavaline kummarisokk. Tellija soov on minule seaduseks (kui ma seda seadust just rikkuda ei taha...)

Lõngavarudest leitud üks tokk Laurin Villalanka Kanerva (kanarbiku-) toonilist sokilõnga kohe tahtis saada pisut pitsilisteks sokkideks. Varras 2,5, vardal 16 silma ja muster, mida tuli igal real kududa. Vot see igal real kootav muster on minu jaoks natuke äkiline. Tavaline, üle rea kootav muster on kuidagi rahulikum ja leebem, niimoodi, igal real paugutamine on natsa närviline. Aga võibolla kujutan ma seda endale ette ka. Ma ei tea.

Sokid said valmis ja kuna ilma ja valgust nagunii ei ole, et normaalseid pilte teha, siis klõpsasin sellised dokumentalistlikud võtted. Noh et oleks olemas. Statistika mõttes või nii.

 Sokk nagu sokk ikka, eksole. Mis seal suurt rääkidagi.

Aga siis tuli Dagmar oma sokkidele järele...

Ja juhtus nii:

... ja nii ka:

Mulle tundub, et esemete inimsisuline eksponeerimine tuleb neile ainult kasuks. Isegi täiesti tavalised willurid võivad niimoodi päris seksikad välja näha. Loomulikult on 99,9% siin ikkagi modelli teha, aga ikkagi :)

Issake, kuhu ma olen jõudnud oma eluga- villased sokid tunduvad seksikad...

Viiluke arbuusi?

Internet on täis erinevaid huvitavaid ja vähemhuvitavaid kudumudeleid ja netis surfajad kudukauged inimesed satuvad neid vaatama ning mõnikord on nähtu nii suure mõjuga, et tahaks ka ise sellist sokki või kinnast omada. Noh teist sokki või kinnast ikka ka, mitte ainult ühte.
Nii juhtus ka mu noore kolleegiga, kes olla kunagi netist leitud arbuusisokkide pildi endale arvutisse salvestanud, seniks, kuni "Leian kellegi, kes neid teha oskab"
FB vestluse ajal selgus, et ma põhimõtteliselt ju natuke kududa oskan. Kuna mu eelmised sokid olid just varrastelt maha saanud ja kudutööd käsil polnud ning esimene pilk arbuusisokkidele ei lubanud suurt vaimuvaevamist, siis sai käed löödud, et sokid tulevad.
Noh eks ma natuke ikka haltuuritasin ka. Originaalpildid oli "viljaliha" kootud mulle mingil arusaamatul põhjusel mustriline, selline vasak-parem sigrimigri, aga mulle see variant ei meeldinud. Nii sai minu kolleega endale natuke teistsugused "arbuusid".

Pildid on tehtud sõna otseses mõttes jooksu pealt, sest kunagi pole ükski töö mu juurest nii kiiresti lahkunud, kui see ;) Loodetavasti toovad need rõõmsad sokid oma omanikule rõõmu.

Luksuslõnga vääristamisest

Alati on küsimus, et kust läheb see peenike piir, mismaalt alates on üks või teine lõng luksuslik. Et kas asi on koostises- peenike kašmiir ja siid ja muu vinge värk on kahtlemata luksuslikkuse tunnus. Või on asi hinnas- et kui maksad ja tahaks nutta, siis on lukslõng aga kui maksad ja nutta (väga ) ei taha, siis on tavaline? Ühesõnaga- keeruline värk.
Noro Flower Bed kuuluks justkui lukslõngade hulka mitme mõõdiku alusel- et peenike koostis ja nutmaajav hind.
Läksin minagi kord poolililutseva Noro õnge ja ostsin 102 grammi (hea et mitte rohkem!) ning kudusin nimetet lõngast salli aga kuna ta torkis ja kraapis nii kohutavalt, et kanda oli suhteliselt võimatu, siis harutasin ma selle salli üles, sest kole isu oli sellest lõngast hoopis müts teha. No ütle lolli- kui sall kraabib, siis müts kraabib ju kuus korda rohkem...
Aga abi on ju fatseebuki näol kohe käest võtta. Kaeblesin seal ja sain mitmeid soovitusi, mille läbivaks jooneks oli siiski soovitus unustada  mõte, et selle lõnga pehmeks saada võiks. Ma muidugi pesin seda lõnga villa- ja niisama šampooniga, töötlesin seda juuksepalsamiga ja hoidsin muidu ka pöialt aga ei mütsigi...
Nii siis saigi ülesharutet Norost koos bambusesisaldusega sokilõngast voodritriibu ja peenikesele luksusele lisaks jooksma võetud mohäärilaadsele tootele hoopis palmikutega müts, mis on taotluslikust sihuke suur ja lötakas, et a) ei pigistaks ja b) vähendaks kandja riski välja näha nagu munapea.
Tulemus on see, et müts on soe, ei kratsi ja munapäisust kah liiga pole. Seega võib vist  loo õnnestumiste hulka kategoriseerida, mis siis, et ca aastase viivitusega.
Pildid on erakordselt halvad. Kohe kohutavad. Ma ei mõista mette, kuidas need inimesed selfisid teevad... aga noh, mütsist ehk ettekujutuse ikka saab.

Dagmari Roosa

Dagmari Roosa Kampsuni tekkimise lugu on otsaga sügavas suves, kui tehtud sai üks suvine noore daami kleidike. siis sai filosofeeritud teemal "nupsikud ja kõverikud" ja "pehme, niiii pehme" ning "õrn ja naiselik, kuid ometi iseloomukas"
Esimene pilk lõngale Linate Hobby ja kliendi silmad särasid sellise võimsusega, et nende valgel oleks võinud Kesknädalat lugeda.
Ühesõnaga- kõik läks väga libedalt- "nupsikud ja kõverikud" said kokku kootud erinevatest allikatest, sealhulgas isiklik pea, vana Käsitööalbum ja jaapanlaste 250 kudumustri raamatust.
Kudusin hoo ja hoolega ning töö läks lausa lennates. Aga siis juhtus meie peres väga kurb sündmus ja ma ei tahtnud leinas kududa asja, mis peab tooma rõõmu ja rahulolu.
Nii Roosa seisis ja ootas oma aega. Seisis seni, kuni ma tundsin, et nüüd jälle võiks natuke kudutöö poole vaadata. Kurb on ikka aga mitte nii kohutavalt teravalt...
Vardad olid 2,0;2,5 ja kohati ka 2,75, lõnga kulus pireke üle 400 grammi. Esimest korda kudusin nii, et varrukad ja rinnaosa said kohe kokku kootud-kahandatud-kasvatatud. Üsna hea nõks sellise kuduja jaoks, kes kokkuõmblemist ei armasta. Nagu mina näiteks.
Piltidega on sihuke lugu, et Dagmaril endal oma kampsikut pildistama tulla polnud aega, seega sai modellitöö antud ülesandeks neiu Susannale. Teismelise pildistamine on sama raske, kui pildistada viit viiest ja kuut imikut korraga :D Aga hakkama me saime.

Mu süda aimab, et Dagmari tütreke Arabella ei saa enam pikalt hakkama eluga, kus ei ole sellist roosat palmikulist kampsikut. Ja ihad ning soovid on ju ometi selleks, et neile järele anda ;)

PS Sellise ilmega on teismeline, kes on otsustanud kodust põgeneda...

PPS ma ei välista, et mingil ajal on mu valduses pildid, kus kampsikut kannab neiu Dagmar ise ja siis ma vahetan postituses pildid  ära. Sest oleks ju juba vahva ikkagi näha kampsikut tema omaniku ja kandja seljas

Meremehe poja (tulevase meremehe?) tekk

Surrogaatemadus on meie riigis keelatud, aga surrogaatvanaemaks hakkamise vastu ei ole siiamaani seaduseloojad ühtegi vastuväidet esitanud. Minuga on juhtunud nii, et kuna oli täitsa saadaval üks noore (surrogaat)vanaema koht, siis kandideerisin ja tundub, et läbisin konkursi edukalt :D
Ja et austavat tiitlit kuidagi õigustada, siis punusin valmis sündivale meremehe pojakesele, kellest kah loodetavasti vähemalt merd mittepelgav mees kasvab, titeteki.
Loomulikult tuli see liiga suur. Aga kuna suurus loeb (pigem siis ikka suur, kui väike, eksole), siis nii on. Venituses, nõelte all olid mõõdud lausa hiiglaslikud- 120 x 85 cm. Nõelte mahavõtmisel oli näha, et natuke väiksemaks see tekike ikka läks, no nii 5 cm nii pikkusest, kui laiusest.
Värvid pole väga titelikud, aga mis siis- teki all hakkab oma suureks-kasvamise-unesid ju vaatama tõeline eesti mees, meremehe poeg veel pealekauba.

Nii väga, kui ma ka ei tahaks teile näidata tekki kasutuses- siis jumal paraku, Kluti tulemiseni on natuke veel aega aga ma salamisi ikka loodan, et emme ja issi teevad pojakesest pilti koos tekiga ka ;)

kudusin vardaga 2,75 Alize superlana Klassikust. Samast lõngast kudusin ma kunagi veel ühe titeteki, mis on ennast väga kenasti õigustanud nüüd juba poolteist aastat ja natsa pealegi ;)

UUDISED!

Kurja suuga ehk Lugu sellest, kuidas asjad vahest algusest saati kriiva kisuvad

Tegelikult mõtlesin ma pikalt, kas seda postitust üldse kirjutama hakata. Lasin asjal natuke settida ja seda puha lootuses, et ehk läheb üle. No ei lähe.
Kunagi aasta alguses tuli Fookus Meediast pakkumine kirjutada kamba peale kokku üks sokiraamat. Noh, pole ju paha plaan. Kõik justkui sujus ja ideid oli ja ikka nõnda edasi. Ja siis lajatas (minu jaoks lajatas, ilmselt ülejäänutele oli see tingimus OK) teadmine, et sokimuster peaks olema rahvuslik. Ja mul plaksti blokk peal! Tee või tina- mida pole, seda pole. Ideeikaldusele lisandus elu gripp, mis murdis mu maha kuuks ja natsa pealegi. Põdesin ja ikka ei ideepoegagi. Aga mustriesitamise tähtaeg muudkui lähenes.
Ühesõnaga- keeruline oli ja mingit ahaaakuivägevasi- tunnet ei tekkinud. Kusjuures kududa oli päris mõnus ja minu arust sai muster ka täitsa rahuldav. Selline tagasihoidlik ja lihtne.
Varras 2,0, lõng 8/3, vardal 16 silma

Sokid said valmis ja ammuilma äragi saadetud ja siis ilmus raamat.
No kui ma ütlen, et ma olen pettunud, siis ma ei ütle suhteliselt mitte midagi... Või noh, minge poodi ja vaadake ise. Ja võrrelge sokiautorite enda tehtud pilte profifotograafi tööga... Ja siis otsustage...
Ma ei salli seda, kui lubadused ongi vaid lubadused. Ah... :(

Kampsun Naisele

Mõned päevad tagasi toimunud vestlus:

• " kuule, mulle meeldivad kampsunid"
• "mõhõh"
• " kas sa kooksid mulle kampsuni, mis oleks selline noh mõnus ja noh nende kõverikega"
• "palmikud või?"
• " jah, ja siis need nupsikud võiksid ka olla, noh et oleks selline robustne ja õrn korraga"
• " ok. aga teeme pitsi ja, ja siis erinevaid palmikuid ja nuppe ja..." kudujal läksid silmad põlema ja fantaasia hakkas tööle

Ja nii see vestlus siis muudkui veeres, üks idee oli vahvam kui teine. Ja harva näeb ka seda pilti, kui tellijal klikkab lõngaga esimesest hetkest :) Meil nii juhtus. Roosa Linate Hobby. Protsessis.

MMMMMÕnus töö on ;)