Kenad kohtumised

Töö viis mind jälle Inglismaale.
Ja sedapuhku otsustas meie haavatuid külastada ka president ning väikese lisaboonusena võttis ta ka medalimees Kanteri kaasa. Minu sulg jääb siin kindlasti nõdraks, et kirjeldada meie poiste rõõmu :)

Kohtumine oli äärmiselt soe ja sõbralik ja imekombel ilma igasuguse krambita.
Et miks ma seda juttu käsitööblogis kirjutan? Sellepärast, et presidendi visiidi võimalikkus oli jutuks natuke varem (siis, kui veel mitte miski päris kindel ei olnud) ja mul tekkis idee, et mis oleks kui kingiks presidendipaarile kindad... Võtsin julguse (ja nahhaalsuse) kokku ning valisin mustrid välja. Kindel oli see, et kindad saavad mulgimustrilised.
Esimene paar tuli suht kergelt ja lihtsalt (sellest ma kirjutasin juba veidi aega tagasi).
Aga no see presidendi oma... Sellega oli nuputamist rohkem. Teadsin kindlalt, et kindad peavad saama ristilised. Sest mis muu muster hoiab Kurja efektiivsemalt eemal , kui just rist(seda enam, et kurja meie ümber jagub). Mulle on meie president alati meeldinud. Mäletan eredalt ta esimest valimist, kui olin ärevusest jalgupidi diivanil ja lugesin ükshaaval hääli, et kui mitu veel puudu on. Ja kui siis võiduhääl tuli... sellel korral ma vist ikka hüppasingi diivanil põhja alt ära... Seega - respekt on suur.
Aga ega mediteerimine ja ninanokkimine kinnast valmis ei tee. Kudusin veel väljalennu eelsel õhtulgi, mis tegelikult oli juba öö ja olin ausalt öeldes natuke ärevil. Et ei tea, kas said värvid õiged ja et kas omanikule meeldivad või jäävad nad kuskile Mõttetute Kingituste Kasti vedelema või veel midagi. Aga valmis nad said.

Siin on kõnealused paarid koos, enamvähem viimasel hetkel enne kohvrisse pakkimist. Ehk annab saatus neile mõne koostoimuva talvise jalutuskäigugi...

Presidendihärra kindad on Halliste "Ristikirjalised", aga nagu mustritega ikka, on ka seda mustrit kootud üsna laial alal. Soovijale ka muster lähemalt. Pilt ikka "Mulgi kirikinnastest ja kirisukkadest"

Et asi oleks aus ja lõpuni läbi arutatud, siis küsisin meie haavatutelt luba ja arvamust, et kas presidendile ikka sobib kindaid kinkida. Reaktsioon oli ühene -"Jah!"
Jätame siinkohal märkimata kahtlustused mu täiemõistuslikkuses ("Sa kood SUVEL kindaid või?????") ja kahtlused kinnaste autorluse suhtes ("Ära valeta, et ise tegid, näe hinnalipik on ka veel küljes").
Üks meie poistest aga pani kindad kätte, sest "iga mees ikka ei saa öelda, et ta on presidendi kindaid proovinud"

Ühesõnaga, tehnilise kontrolli osakond leidis kingituse sobiva ja kasutuskõlbliku olevat.

Ja siis tulid külalised.
Nagu ikka- kohmetus asendus peagi vaba ja sundimatu vestlusega ning eht-eestlaslikult saadi suht kiiresti vedama. Mulle kohtuavalt meeldis presidendi siiras huvi meeste elu-olu vastu ja loomulikult tekitas Kanteri pronksmedali katsumise võimalus lausa elevust. Eks see on ju natuke nagu meie kõikide medal...
Aeg kulus ja kätte  jõudis kingituste vahetamise aeg.

President sai kindad (foto Andres Putting, Delfi) ja meie poisid Eesti olümpiakoondise särgi ning dressipluusi. Tugiisikute personaalsed kingitused jäid ajakirjaniku silma eest varjatuks, aga mina võin teile näidata küll, mis oli meile kingitud väikeses, kaunilt pakitud, sinises karbikeses.

Seal oli kunstnik Monika Järgi kaunis käsitööpross. Imeilus ja just täpselt minu oma!

Loodan, et president jäi oma kingitusega rahule, sest meie küll jäime.

Moosist pisut teise nurga all

Mida teha, kui enamvähem kogu puhkus on möödunud kompulsiivkorilaste ja -põllupidajatest vanemate marjapõõsastes ragistades? Kui igasugused marjad ajavad värinad peale? Siis tuleb tavamooside toormaterjali asuda hävitama omal moel. Jah, ma sõin marjapõõsas marju, aga sellest oli vähe abi. Marju oli ikka veel kriminaalselt palju (nagu minul lõnga ;) Aga siis - kus häda kõige suurem, seal on alati fantaasia abiks. Otsustasin proovida moosi keeta natuke teistmoodi ja panna kokku esmapilgul sobimatuid komponente. Liiga palju ma oma eksperimentidest ei oodanud, aga ehk natuke ikka. Eelmise aasta tšilli-ploomimoos  (mis on lihtsalt patuselt hea juustuga!) andis igatahes julgust proovida. Ja nüüd siis minu eksperimendid:
Punase sõstra ja rosinamoos sutsukese ingveriga
No nii oligi- ca 1 kg sõstraid (korjasin sellesse keskmisse plastämbrisse, milles saslikut müüakse), peotäis igivanu rosinaid, suhkrut, sutsuke soola, ühe sidruni koor riivituna ja pool sedasama sidrunit lihtsalt tükeldatuna, ca teelusikatäis või natuke rohkem jahvatatud ingverit (meie külapoes sel hetkel värsket ei olnud), ca 10 vürtsitera (kah igivanad),umbes kümme nelgitera ka. Kogu mögin korraga keema ja siis aeglasel tulel keedad niikaua, kuni moos on paksemaks keenud.  Täitsa hea tuli välja.

Tikrimoos kuivatatud aprikooside ja sutsukese ingveriga
See tulemus on kõige tavalisema maitsega, seda moosi kannatab isegi pudruga süüa, ma arvan.
Umbes kilojagu tikreid, üks pakk (ca 150 gr) kuivatatud aprikoose, mis on peenikesteks ribadeks tükeldatud, suhkur, sutsuke soola, vürtsi, nelki, ingverit, järgijäänud poole sidruni mahl. Keedad jälle niikaua, kui tikrid on katki keenud ja moos paksemaks läinud. Hea, aga suhteliselt igav.

Ja nüüd! Minu lemmik!
Musta sõstra- küüslaugumoos sutsukese ingveriga (millega siis veel, eksole)
Saslikuämbritäis musti sõstraid (ca 1 kg), kuus küünt kodust küüslauku viilutatuna (hirm äkiline oli), ingverit, nelki, viie pipra segu, vürtsi, 1spl mett, ca 100 gr vett, 3 oksakest estragoni (lehed) Keedada ja mekutad ja keedad ja proovid veel. Kui moos on paksuks keenud ja maitse meelepäraseks saanud, siis on aeg tulemus purkidesse pista. Lihatoitude või näiteks verivorsti juurde on väga hää! Küüslauk on enamuse oma ägedusest keetmise käigus kaotanud (isegi rohkem oleks võinud panna), kuid aimatav nüanss on jätkuvalt olemas. MMMMMõnus!
Proovige ka ebatavalisi kooslusi ja jagage oma muljeid. Uskuge, niimoodi jõuavad massidesse väga ägedad retseptid!

Juveelide tuunimine

Tõeline daam mina ostis endale kunagi hirmuhked pärlid. No tõele au andes ja enda ning teie vastu kristalselt aus olles ostsin ma nimetet juveelid koguni Koduekstra poest, mis ei ole ju juveeliostmisel just esimeseks valikuks, eksole. Aga mina hoolimata inimkonna eelarvamustest seda ometi tegin. Isegi kaks rida oli neid pärleid.Ühed lillakas-punased, teised roosad, mis roosad. Juveelid teenisid ausalt küünlavõruna. Kõik olid rahul, isegi mina.

Hetkeni, mil ma leidsin, et küünlavõru periood on läbi saanud ja ehteasja tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Disainer oli loonud nimetatud iluasja nii, et plastmassist pärlimummude vahele jäi pireke vaheruumi, mis lausa kutsus seda täitma mingi heegeldisega (jah, ma heegeldasin!) Kogu kasutatud sodipodi on kodustest varudest ja läheb täie rauaga taaskasutuse alla. Lillekese heegeldasin kavala, tal on haaknõel taga mis võimaldab tekitada pärlireast kelmikalt vonkleva lõnksu. Niit ja fimoroos oli kah olemas ja ootas oma aega. Selline ta siis sai, see taaskasutatud juveelilugu. Punane pärlikee ootab oma Hullu Ideed ;)

Veel kindajuttu

Et miks ma kogu oma kindajuttu ühes postituses ära ei räägi? Sellepärast, et hiljem on lihtsam just otsitavaid kindaid või mingeid muid vidinaid leida.
Eelmisest kindafiaskost paranenuna asusin järgmiste kinnaste kallale, mileks said kollase ja sinisekirjud NN mustrilehelt pärit musrtiga labakud. Selle tööga polnud mingit jama. Kinnas edenes kiiresti ja isegi mure, et sinine võib värvi anda ei purenud mind liialt.
Lõng on tundmatu kollane ja Mithgarieli indigoga värvitud sinine, mis pesemisel läheb küll tooni või kaks heledamaks, aga ümbritsevat ära ei määri, st traditsioonilises mõistes värvi ei anna.

Järgmisena võtsin ette hunniku kindaraamatuid ja valisin pikalt ja hoolikalt kindamustrit ühele Mulgimaa prouale. Oluline on märgimaagia ja minu valik langes mustrile, mida Konsini "Silmkoeesemed" tutvustavad kui veneristikirjalisi, ükski muu allikas selle kirja jaoks enam nime ei anna (ei tea, kas oli  poliitiliselt ebakorrektne või?) Samas lihtsalt nimetu mustrina jookseb läbi siit ja sealt. Siin ta on, juhuks, kui keegi tahaks seda järgi kududa. Pildistatud "Mulgi kirikinnastes ja kirisukkadest" (1960, L.Saks), mis on minu koduse raamatukogu kahtlemata kõige väärtuslikum raamat.

Mustri sättisin Kihnu Roosi tarkade õpetussõnade kohaselt kindaseljale ja -pihku sümmeetriliselt, st tradistiooniliselt need kindad kootud ei ole, aga tulemus on parem.

Kootud varrastega 1,5 ja lõngaks pruun tundmatu ning neiu Mithgarieli košenilliroosa, mis ka läheb pesus paar tooni heledamaks, aga sellest ainult võidab. Eks ole- nagu vaarikasuflee šokolaadis?
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis need on presidendi proua kindad...

Nagu vastu rebase p...et

Need olid minu pika kindakudumise pausi järgsed esimesed kindad, mille kudumist kannustasid teie kiidusõnad muhuaineliste kohta.
Kudusin enda meelest hiigla kenasid vinge värvivalikuga kindaid, lahe muster veel pealekauba. Ehk siis ühtede uhkete kinnaste saamiseks olid eeldused head.

Randmeteks kasutasin ära oma kunagi ammu juba talvel kootud kindapärad. Mäletate, Kihnu kanged naised kudusid ikka kindapärad varem valmis, et siis vajadusel saab kohe hakata kinnast ennast kuduma.  Minu jaoks see variant ei sobi, ei teki seda õiget tunnet ja kokkusobimisega on ka asjad kahtlased. Aga see selleks.
Kinnas sai valmis ja vajas läbipesemist. Tegingi nii. Ja hea, et ma selle pesu käigus südarit ei saanud. Vesi muutus õrnroosast punaseks, aga mitte vesi ei olnud see kõige punasem detail selles loos . Kõige punasem oli taustavalge...
Ühesõnaga- kõik oli tuksis- tuju, tehtud töö ja valminud kindad veel takkapihta. Ehk siis kogu vaev nagu vastu rebase perset, nagu minu ema ütleb.
Kuna kasutatud punane oli tegev ka Kadri kinnaste juures, siis nüüd te teate, miks ma olin sunnitud kindakirurgiat kasutama.
Lõng ikka jumala tavaline 8/2, varras kah täitsa tavaline sukavarras. Aga loodetud rahulolu jäi seekord olemata.

Kadri kindad

Puhkus on läbi saanud ja  kätte on jõudnud aeg oma tegemised ka ilmarahva silme ette tuua. Alustan kusagilt keskelt, st esemete valmimine ja nendest rääkimine ei ole kronoloogilises vaid minu meelest justkui loogilises järjekorras. Aga alustame.
Suvi  ja kinnaste kudumine käib minu jaoks kokku nagu... parmud ja järves ujumaskäimine, jäätis ja  suvi jne (soovijad võivad siinkohal oma isikliku kokkukäimiste jada tekitada). Alles oli mu blogil sünnipäev ja välja sai loositud paar käpikuid, loosipoisi käsi eelistas Kadrit ja nii tuligi uue kindaomanikuga ühendust võtta, et kas lähevad loosi Jõulukaamose kindad või tahab võitja miskit just talle omast. Kadri eelistas just talle kootuid, värvieelistused kah kõik puha antud ja muud soovid kenasti edastatud. Sellist tellimust on puhas rõõm täita :)
Lasin aga laulu ja muudkui kudusin...
niimoodi... Sest Kadrile mäletamistmööda meeldisid minu muhuainelised käpikud ja see punasekirju kiri on mahaviksitud "muhuainelise tütarlapsekostüümi varrukadetaililt"

Kirjal polnud viga midagi aga sellest hetkest näris mind juba see va kahtluseuss, sest.. (aga miks ta näris, sellest järgmises postituses)...
Kinnas sai valmis ja ega tal ju viga ei olnud.

 Aga kuna pisukesest kripeldusest oli selleks hetkeks kasvanud Kahtluste Lohemadu, mis näris mind lausa südametunnistusepiinadeta, siis juhtus nii, et esimest korda elus näitasin ma käpikule kääre, ehk siis lõikasin kahtlase koha ÄRA, no nagu mõni kirurg kohe. Ja nagu kirurgilise haiguste puhul ikka- patsiendil (kindal siis)  hakkas koheselt parem. Punane särgidetail asendus roosakirju särgidetailiga, mis hoopis paremini haakus ka ülejäänud kindaga.

Niimoodi sai Kadri endale kindad, mida on kootud kahes suunas.

Tehnilisi andmeid ka- lõng ikka see Kuressaare kitslammas, valge mingi tundmatu valge ja rõõsa/roosa Mithgarieli/Diana košenilliga värvitu. Varras veneaegne sukavarras, ma kahtlustan, et 1,5

Väike mustrivaliku selgitus ka. Muster on laialt tuntud kassikäpakiri, mida on kootud üle Eesti. Mulle ta väga kassi käppa ei meenuta(aga mustrina koledasti meeldib). Minu jaoks on see kaheksasse ilmakaarde avatud kõikide võimaluste sümbol, täpike mustri keskel aga inime ise, kes valima peab.
Vot  nihukesed lood olid siis Kadri kinnastega. Kadri on oma kindad kätte saanud ja need ka meelepärasteks tunnistanud

Loterii-allegrii on edukalt lõppenud!

Lubatud aeg on kukkunud ja loosimütsi läks 11 nime. Tänan südamest kõiki, kes osaleda soovisid.
Ja nüüd pisuke fotoreportaaz, et illustreerida loosimise äärmist erapooletust ja ausust.
Loosimiskomisjonis jälgis mängu puhtust kaks täiskasvanud erapooletut vaatlejat ja  fortuunaks oli äärmiselt Eriline Mees (vähe pestud ja/või palju päevitunud;)
Siin näitab Väga eriline Mees, et võistlejad on mütsis

 Nüüd toimub hoolikas ja hoogne segamine ning võitja välja valimine, mis toimus Erapooletute Vaatlejate karjete "VÕTA AINULT ÜKSSSS! SEDEL!!!!!" saatel...

 ... ja siin ongi väljavalitud Võitja!

Palju õnne, Kadri!
 Anna mulle palun teada, kas Sa soovid Jõulukaamose kindaid, või tahad Sa, et ma kooksin just Sulle mõeldes päris Sinu Oma Kindad (näiteks päritolu kihelkonna järgi?)
Ülejäänud armsatele inimestele, kes seekord ei võitnud korraldan ma aga veel kunagi mingi loosimise ;)
Edu ja õnne, mu kallid!

Naabrinaise reisisokid

Tegelikult ei ole ühtedes sakimustriga kootud sokkides mitte midagi nii erilist, et sellest blogis kirjutama peaks. Aga...
Kas teie teadsite, et pikal bussireisil on tark jalanõud asendada 100%villast kootud sokkidega? Et siis ei tule pikast istumisest turseid ja muud koledust? Mina ei teadnud. Aga naabrinaine oli suundumas Ungarisse ja tellis mult ühed edevad villased sokid, et nendega siis bussis poosetada ja ühtlasi ka tursetega võidelda.
Aega oli vähe, inspiratsioon seekord peale ei tulnud ning väljaprinditud sokimustrid olid minu teises kodus. Sellepärast tõeliset edevaid sokke seekord välja ei kukkunud, aga oluline on see, et uuele omanikule nad meeldisid.
Lõng 100% villane, mingit tundmatut päritolu, varras 2,0, vardal 15 silma.
Mõned pildid ka. Pöörake palun tähelepanu mu potitornile, mis kaunistab meie kortermaja rõdu. Tea, kas ma hakkan vanaks jääma või mis, et potipõllundus on köitma hakanud...

Seniks aga uute lugudeni ;)

Pitssall lehtede ja kobarate ja nuppudega

Kunagi mitte väga ammu aega tagasi lubasin ma, et koon nüüd lehelisi pitssalle.  Seda lubadust olen ma jõudumööda ka täitnud.
Taaskord toon ma teie ette salli, mis on saanud inspiratsiooni Inglismaa imelistest vaadetest ja leidnud vaadetega harmoneeruva mustri jaapanlaste kuduraamatust "Knitting Patterns Book 250" (lugematuid kordi on kasutajad seda Picasasse üles laadinud, soovi korral on seda võimalik sealt leida).
Kasutatasin juba mitmendat korda Linate Smyrna Platinumi, mis tõepoolest on hea sallilõng, nupud annavad eduelamuse üsna lihtsa vaevaga (nagu kunagi lubas/soovitas Rees) ja muidu on ka mõnus kududa.
Salli mõõdud on natuke tagasihoidlikumad, kui tavaliselt, 88 x 198 cm, edusammud on juba ilmsed, eksole ;)
Pilte on palju (palun juba ette vabandust), aga eks vahest või ju laamendada ka.

Vaikelu pooliku salli ja pojengivaasiga (kahjuks ei anna arvuti edasi seda vaimustavat lõhna, mida pojengid laiali jagasid)

Siin valik "hooletuid heiteid"

 Kohustuslik lähivaade ka sallimustrist, mis oli uskumaltult riuklik ja pähe ei tahtnud kohe üldse jääda. Mustrit ma natuke kohendasin ka. Lisasin kahele nupule veel ka kolmanda, no et ikka oleks  neid nuppe. No kes oleks seda arvata võinud, ma küsin??? Mina, nupuvihkaja tuunin mustreid nupulistemaks!

 Ja veel üks ilupilt pojengidega. NB! Vaasis on jätkuvalt samad lilled!

Vot sihuke lugu.
Muide, ma olen puhkusel ja esimest nädalat kasutanud õige jäägitumalt, seega oodake uusi postitusi ;)

Aasta täis

Küll ikka aeg lendab, ütles proua, kes kella aknast alla viskas.
Lendab jah, isegi kellade aknast pildumiseta on aasta ülks nutuselt lühike ajaühik. Just selle lüheldase ajaühiku on kestnud minu käsitööblogi. Aga ega sest midagi, et ainult aasta- ilma esimese sünnipäeva pidamiseta ei tule ju ka järgmisi.  Igatahes ma loodan, et tuleb neid järgmisi sünnipäevi veel, sest tuleb tunnistada, et selline veebipäeviku pidamine mulle sobib. Päris hea on vaadata mida tehtud on. Mõni asi on endalgi kuidagi täiesti meelest läinud.
Sünnipäeva sobiks tähistada mõne suure ja äkilise tegemisega. Minul seda suurt ja äkilist ja kõige erilisemat ei ole teile täna küll kahjuks näidata. Ja kas alati peabki? Suur töö on poolik ja veel varrastel, aga ma ei muretse- küll ta valmib ja jõuab ka teie ette. Aega lihtsalt läheb oodatust pisut rohkem. Aga küll ta tuleb.
 Näitan täna hoopis teist laadi tegemist.
Nimelt algatas tubli isetegija Freddy emadepäeva õhtul ilusa ettevõtmise kududa missioonil hukkunud kaitseväelaste emadele õlasallid http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=20173 ja hoolimata sellest, et igasugune mõõtukudumine tundus mulle ilmvõimatu ülesanne ei saanud ma sellest projektist kõrvale jääda.  Ostsin lõnga ja alustasin Freddy julgustamise ja "puust-ning-punaselt-debiilikulegi-selgelt" õpetusega lapikudumist.

No oli. Keeruline oli. Alguses. Lõikasin välja mõõtudes papitüki (ka see oli keeruline), mõtlesin, et kui juba papi mõõtu saamine on probleem, siis mis tuleb edasi???!!!  Lõin üles silmad, 45 tükki. Kudusin. Mõõtsin- väike. Harutasin. Lõin üles silmad 50 tükki. Kudusin, mõõtsin-hiiglaslik- harutasin. Olin imestunud. Lõin üles silmad, 45 tükki. Kudusin lapi valmis. Viimistlesin nõuetekohaselt. Ütleme nii, et kahtlusi oli. Materjali tundus nagu palju olevat, aga ma otsustasin kangelaslikult seda fakti eirata.
Mõistus võitis ja järgmisele lapile lõin üles 43 silma. Ja teate- hea sai! Edasi oli kudumine lust ja lill. Lappe tuli mõnuga aga hinges kripeldas ikka see va esimene oma liigse lopsakusega. Mõõdus lappide ja Lopsaka võrdluses jäi kaotajaks Lopsakas. Harutasin ja kudusin uuesti. Nüüd sai süda rahu ja lapid hääd. Nad on kapis ruudul pikutanud juba üsna pikalt ja hoiavad mõõtu hästi- ei tõmba nad pisemas ega veni suuremaks.
Kaheksa lappi on valmis ja kolm on veel nö varus.Kui Sniff neid endale ei taha, siis koon ma nad valmis.
Aga jutu mõte oli põhimõtteliselt lühike. Kui teil on vaja mõõdus lappe kududa, siis Freddy õpetus http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=2796&singlepost=104858 on  ülioluline endale selgeks teha. Edasine on ainult tehnika küsimus, ehk siis puhas kudumisrõõm.
Näitan siis pika jutu kinnituseks ka pildimaterjali.

 Mustrid on lihtsakesed ja lühikese kordusega. Lemmik on muidugi see edev keskeltalustatu, mida olen alati kududa tahtnud. Neid on hetkel lappide hulgas ka topelt. Originaal on pärit Ravelryst ühest sokimustrist.

Siin fotoreportaaz lapi ruudule venitamisest.

Vot sihuke lugu siis täna. Aga teie, kallid külalised, andke palun mulle teada, mis minu töödest on teile enim meeldinud (või siis suurima pettumuse valmistanud- ka see on huvitav teada). Vastajate/kommenteerijate vahel teeme ühe loterii-allegrii, kus lähevad loosirattasse ühed kirjud käpikud ;), mille ma siis võitjani toimetan. Loosiratas läheb lukku/keerlema 10. juulil
Mina aga tänan teid selle aasta eest, kus te olete minuga koos käsitöölainetel surfanud!

"Üksik lehetäi sirelilehel"

Kuuletudes blogikülastajate soovile olen kirja pannud lehetäisalli mustri. Veelkord rõhutan asjaolu, et algallikas on Ravelry ja Meka blogi http://kudumishoolik.wordpress.com/2012/03/03/emateki-lapikesed/ ja mina vaid improviseerisin olemasoleva mustri teemadel, ning ei ole seega antud mustri autor!
Kui kellegil on mustrist abi, siis minul on ainult hea meel :). Küll aga oleks armas, kui te enda valmissalle näidates viitaksite minu blogile. Tänud juba ette!
 Kirjutage mulle meilile ja saadan teile soovitud mustri. Et miks ma seda mustrit siis kohe siia ei riputa? Novot- riputaks küll, aga kahjuks ei mahu muster ära, st jookseb tekstikastist välja. Ühesõnaga- tehnilised probleemid.
Veelkord pilt, millest siis õigupoolest jutt käib ;)

Jaapani lehed ümber eesti lilleaia ehk reeglite vastu mässates

Mina olen ikka ja jätkuvalt sallikudumise lainel. Nagu ehk tähelepanelik televaataja mäletab eelmisest postitusest, siis ma kudusin mõni aeg tagasi briti linnukese valvsa pilgu all lillakasroosat salli. Nüüd on sall valmis saanud ja valmis teie karmi kohtu ette astuma.
 Ette tuleb vabandada piltide kvaliteedi pärast. Õhtune aeg, laenatud fotokas jne.
Sall on kootud Haapsalu räti traditsioone jälgides.  Ikka tagasihoidlik keskosa (lilleaiakiri), serva uhkem servamuster ( Knitting Patterns Book 250), äärepits (ikka külgekootud, pärit "PK"-st) tahaks jälgida sisukirja motiivi ehk siis nuppe.

No ei tõuse minu käsi kuduma peent mustrit, mis kandmise käigus kokku volditakse! Seega läks käiku plaan B- ehk siis rätimustrid said salliks.
Kududa oli ...naljakas. Ses mõttes naljakas, et kui tavaliselt saab muster kiirelt selgeks, siis nüüd tuli jälgida kahe mustri arenemisi ja riukaid. Abimeheks on siin silmusemärkijad (kuidas ma küll varem nendeta hakkama sain???)
Lõng ikka minu hetkelemmik Linate Smyrna Platinum, mida kulus peaaegu kaks tokki. Vardad nr 3,5, bambusest (ei saa aru, miks ma varem bambusvarraste juurede ei jõudnud?). Mõõdud on suured, nagu ikka, kuigi ma seekord selgelt mäletan, et hakkasin kuduma "natuke tagasihoidlikumate mõõtmetega salli" Mõõtmed saidki tagasihoidlikud-94 x240 Mina ei tea, miks see alati niimoodi läheb? Tea, kas viga on minus või raamimises või veel milleski...

 Lähivõte jaapani lehemustrist, mis moodustab"rikkaliku servamustri"

 Tagasihoidlik sisukiri (käpakiri on saanud lisaks ühe nupu ja uue nime ;)) Nuppe kududa on kohe täitsa tore, lausa sõltuvusttekitav.

 Edevusasi raamil...

...ja "hooletu elegantsiga" diivanile heidetuna ;) Ma usun, et läbi sõrmuse läheb ta ka, proovima ei viitsinud hakata.
Vot sihuke sallilugu.
Roosast (või lillast, kuidas võtta) lõngast on mul nüüd mõneks ajaks villand saanud. Tegelikult ma arvan, et seegi sall oleks valgena kordi ilusam välja kukkunud.
Järgmine on varrastel ja valge ;)
Teile aga, mu kallid sõbrad, edu ja õnne ja lilli ja liblikaid!

Tagurpidi maa

Täna ei tule käsitööjuttu, täna ma lobisen niisama. Ja näitan pilte, mida klõpsisin eelmisel nädalal Inglismaal.
Inglismaale ei viinud mind mitte iha kuninganna troonimisaastapäeva pidustusi näha vaid hoopis töö. Aga ega siis üks ei sega teist, seda enam, kui britid teatasid eelmisel neljapäeval, et neil on nüüd viis päeva pühasid ja meie puhaku ka. Me siis puhkasime.
Kõigepealt pisut vaateid taastusravikeskusele, kus meie viga saanud sõjamehi taastatakse. Tegemist on siis vana maamõisaga, mille algusaega loetakse 17.sajandist. Praegune härrasmaja, ehk siis adminhoone on ehitatud 1910.

 Niimoodi on britid kujundanud oma mõisaaia. Mulle jääb täitsa selgusetuks, miks nad oma hekid kõik nii kanti peavad pügama, aga ju siis nii on vaja.

 Siin on näha Briti suuruselt teine hekikuubik, mis seest näeb välja nagu muinasjutt.

 Aiakujudega nad ka kokku ei hoia. Ja tegelikult on see väga ilus.

 selles tiigis elab teadmata hulk ülinäljaseid karpkalu, kes on nõus teatavatel tingimustel isegi käest sööma. Selle kohta on olemas ka video, aga seda näitan ma siis, kui see vidoe ükskord minu arvutisse jõuab. Lisaks permanentselt näljas olevatele kaladele elab pargis veel ka laglepaar. No ma vähemalt arvan, et nad on paar. Suurem on aram ja agressiivsem (st karjub kõvemini ja kaugemalt ja juhuse korral hammustab oma kaaslast), väiksem on kas täitsa loll või lihtsalt hulljulge. Tema käib sabas ja nõuab saia.
 Te oleksite pidanud kuulma, millest kisa tegid linnukesed, kui avastasid, et me kaladele saia anname ja nemad suure tõenäosusega ilma jäävad. :D  Mul polnud senini avanenud võimalust näha pikeerivaid laglesid. Nüüd nägin ära :) Vaesed kalad said korduvalt nokaga pähe, kui julgesid saiatükile läheneda.

Aga tõesti on Inglismaa tagurpidi maa. Kõik on teistmoodi. Oravad on suured nagu kassid ja kahtlust ka ei teki, et tegemist on lihasööja röövloomaga. Pardid istvad katusel või kõnnivad mööda heki "katust", kalad söövad peost, lagledest ma ei räägigi. Valel pool istuv autojuht ja valepidi liiklus veel peale selle.
Ja ilmselt ainult Inglismaal on võimalik tänaval tutvuda kunstnikuga, kes sujuvalt kutsub teid oma järgmise näituse avamisele http://charliebarton.com/about-2/
Ah jaa, kuningannat ja muud kuninglikku perekonda nägime ka. Niimoodi lihtsalt ja juhuslikult. Hulkusime laupäeval Epsomis (kuulus hobuste võiduajamise koht, Epsom Derby, kuhu kogu koorekiht oma fantaasiakübaratega kokku voorib), poodlesime (kas te olete proovinud käia poes koos nelja umbes kakskümmend pluss vanuses meesterahvaga? Kogu aeg oli vähemalt kaks neist lootusetult kadunud), käisime söömas ja söögikohast välja astudes avastasime oma meelepahaks, et millegipärast on ristmikul liiklus suletud. Aga meil oli vaja just seda ristmikku ületada, et minna taksot püüdma. Uurisime siis ühe taadi käest, et miks seisame ja taat vastas stoilise rahuga, et ta tahaks poodi minna, aga ju see kuninganna "või midagi sellist" sealt läbi sõidab.
Ei läinudki kuigi palju aega, kui uhke autoderivi koos kirgassinises kostüümes proua kuningannaga meist mööda sõitis.(Sedagi juhtumit tunnistab video, mida näitan teile loodetavasti kunagi hiljem) Sõitis, mitte ei kihutanud. Kuninganna lehvitas kenasti oma alamatele ja kõigil oli tore olla. Ülejäänud peen seltskond (ju siis printsid "või midagi sellist") lehvitas kah rõõmsalt.
Vot selline vahepala siis. Aga hiljem asja üle järele mõeldes sain ma aru, et unistustega on nagu kuninganna nägemisegagi- kui sa spetsiaalselt sõidad kohale, loodad ja pingutad, et ehk õnnestub, kasvõi vilksamisigi, kuninglikku kõrgust näha, siis suure tõenäosusega ei juhtu mitte midagi. Aga kui sa võtad vabalt, siis on kõik võimalik. Ehk siis nagu ütleb Õnne tänava Mare-"Lase vabaks!"
Et kogu postitus ei jääks mitte päris ilma käsitööjututa, milleks ometi see blogi ellu kutsutud on, näitan pilti, millistes tingimustes ma olin sunnitud salli kuduma. Oluline ei ole sellel pildil mitte MB ebafotogeenilisus, vaid olustik, eksole.

 Sall on peaaegu valmis, vaja on veel äärepits tekitada ja tulem raamida. Aga eks see ole juba järgmise jutu tema.

Siin ujub rahulolev linnuke ise. Kuna linnukesed on tublid sööjad, siis tekitavad nad ka uskumatutes kogustes junnikesi. Lausa niipalju, et ühel päeval oli parki tekkinud silt, mis kutsus üles oma hanede järelt koristama ("Clean after your goose") Pilt juures ja puha.. Teate, nagu on need sildikesed  parkides. Mulle jäi ainult arusaamatuks, et kes siis nende "hanede" omanik on või nii... Igatahes koristamist on seal pargis kõvasti...
Andestage mu pisut laialihajuv jutt, aga ma tahtsin teiega oma värskeid muljeid jagada.
Uute juttudeni!