Lüganuse kirjaga

Võtab aega, mis võtab aga varem või hiljem jõuab kuduja teadvustatud koopiakudumiseni. No või peaaegu koopiakudumiseni. Vähemalt minuga läks nii.
Eks me enamvähem kõik ole MuIS-is uurimas ja silma nuumamas käinud. Ja iga kord, kui sinna satud, siis on mingi ahaa-moment kindlustatud.
Kogu aja olen ma arvanud, et otsingusõna "kindad" annavadki kindaid ja ka kindamustreid. Aga võta näpust! Otsi ka otsisõnadega kindaKATKE või kindaKIRI ja siis tuleb veel palju huvitavat. No näed- jälle targem!
Koopiakindaid sattusin ma kuduma suhteliselt juhuslikult- no nii nagu mul asjad ikka kipuvad käima. Täditütar (Viljandi vilistlane! Kujutage ette mu pinget ja vastutust kudumise vältel...) tahtis Lüganuse käpikuid. Ise ei saa ta hetkel peent kudutööd ette võtta aga kodukihelkonna kindaid tahaks. Meil oli just toimunud naturaalmajanduslik tehing, seega kindakudumine tundus täiesti loogiline jätk sellele. Kuna tegemist on muuseumitöötajaga siis tundus ainuvõimalik tee võtta ette ühed muuseumikindad ja katsuda neid siis võimalikult originaalitruult järgi kududa.
Ma olin neid ristilisi ju enne ka näinud aga lausa pimesi neist mööda vaadanud. Kuidagi liiga ristilised tundusid need mu jaoks...
Aga nagu ikka-õige asja jaoks tuleb õige aeg just siis, kui on õige aeg.
Nii mul siis ongi nüüd peaaegu koopiakindad. Silma järgi tundub, et silmi ringil on enamvähem sama palju, kui muuseumikindalgi (meil siin Lüganusel ei hiilatud imepeenikese kudutööga)

Avastasin enda jaoks huvitava asjaolu- kui tahad kududa Lüganuse kindaid, siis otsi MuISist pilt välja (ega valikut palju pole, ainult näpuotsakesega), tee endale selgeks muster, siis võta riiulist Mulgi kirikinnaste ja kirisukkade raamat, otsi samasugune muster üles ja anna aga varrastele valu. Miks see nii on, et Mulgi ja Lüganuse kirjad on sarnased- vot seda ma ei tea aga oleks väga tänulik, kui keegi selle mulle ära seletaks. Mingil müstilisel moel on meil siin ka puusarätti ja roositud kindaid kantud/leitud kui uskuda Eesti rahvarõivaste raamatut.
Sama lugu juhtus ka nende kinnastega. Üsna sarnane  muster (ämblikukirja nime all) on olemas ka Mulgi raamatus. Mul oli vaja ainult paari täpikese asukohta nihutada.

Varras 1,25. Lõngaks Leedu Teksrena sinakas-rohekas-määratlematu toon (Allikamaja käsitööpoest)
ja tundmatut päritoli valge.
Varreosas 17 silma vardal, labaosas kasvasin küljelt igal vardal ühe silma juurde.
Aga nüüd on juhtunud sihuke lugu, et need kindad on väga ja päriselt minu omad. Täditütar saab oma lüganused ka kindlasti aga natukese aja pärast :)

Lüganuse vöökirjalised sõrmikud, vol 2, Kajale

Aasta on alanud üsna üheülbaliselt, juba kolmas paar sõrmikuid aga minu käsitöödele ongi omane teatav tsüklilisus :) Kui salle, siis salle, kui kindaid, siis kindaid.

Seekordsed kindad on oma looga otsapidi eelmistes, Stellale kootutes. Facebooki suur jõud on ilmselgelt selles, et rohkem rahvast näeb ja nende hulgas on ka neid inimesi, kes mõnda asja endale ihkavad ehk rohkem. Mis on ju omakorda väga positiivne.

Minu vaimusilmas on Kaja just selline naine, kes kannab välja Punasemast Punased sõrmikud, kuid nii punane mõte ei tundunud ilmselt talle väga vastuvõetav. Nii saigi varrastele kompromiss sinisest ja punasest pirekese helehalliga. Põhimotiiv on Eesti kirivööde raamatust, ikka Lüganuse vöö järgi.

Vardad 1,25, 21 silma vardal labaosas, kindavars on sedapuhku kootud vinguliselt 18 silmaga. Ma polegi vist vingulist vart enne kudunud... Lõngadeks Leedu 8/2 villane, koos Raasiku erinevate toonidega.
Hämmastav oli seekord "materjali vastupanu", kui tavaliselt läheb mustri kudumine ludinal, siis seekord allus vöökiri loogikale ikka väga raskelt :) aga teise kinda lõpuks hakkas juba minema :)

Mulle tundub, et ma ikka pean need Punasemast Punased Vöökirjadega sõrmikud ikka ära kuduma, kasvõi endalegi
Aga need sini-puna-kompromissised ehk on Kajale meele järgi ja hoiavad kange eesti naise sõrmed soojad

Lüganuse vöökirjaga sõrmikud

Katse kaks Stellale sõrmikuid kududa. Tundub, et sedapuhku läks pisut paremini ;)

Lõngad ikka erineva päritoluga (Raasiku, Jõgeva, jumal-teab.kust) 8/2, varrastel naljakalt vähe silmi (ainult 17),vardad ikka 1,25, mustriinspiratsioon Lüganuse kirivöölt (" Eesti Kirivööd")
Kudumisel olid mul mõnusalt vabad käed, ainuke kokkulepitud tingimus oli, et kinnaste põhitoon on hall.
Nii saigi kinnastesse kootud kahte tooni halli ja mahedalt maalähedasi toone, mida dikteeris Lüganuse voo. Kindavarred said pisut kelmikamad ja ka värvilisemad aga need jäävad ju nagunii mantlivarrukasse peitu. Las see olla siis kandja pisuke saladus ;)

Küll mul on vedanud- ikka ja jälle ümbritsevad mind ilusad noored inimesed, kes ei pea paljuks mulle aegajalt modelliks tulla. Lahe!

Uue aasta lubadused

Head uut aastat teile kõikidele mu armsad! Et lõng ei lõpeks ja ideid oleks kaugelt rohkem, kui teha jõuab, et vardad ei katkeks ja vill näppu ei tuleks ja et lõng värvi ei annaks ;)

Uue aasta alguses on ikka tavaks lubadusi anda. Mina olen sellest senini ikka hoidunud, et aasta lõpuks poleks vaja nentida:"Ei saanud lubatuga hakkama..."

Aga selle aasta alguses luban vähemalt kahte asja:
1. Edaspidi teen rohkem proovilappe ja arvutan ka paremini, et ei oleks "huvitavaid avastusi", kui mõni kudutöö valmis saab...
2. Edaspidi katsetan lõngade värvikindlust ENNE, kui nendest lõngadest kirjuid kindaid koon

Eelpooltoodud lubadused on otseselt tingitud mu viimasest kudutööst.
Kolleeg kaebas hommikul bussipeatuses, et nahkkinnastega on sõrmedel külm ja et ta tahaks kirjuid sõrmikuid. Mina kade tüdruk ei ole ja lubasin kindad kududa.
Kindaid pole ma kudunud umbes aasta aega, peale Kristi Jõeste kindakursust oli kindakudumise isu kohe täitsa kadunud. Kursus iseenesest ei ole selles mingilgi moel süüdi ja oli ikka väga äge ja arendav. Soovitan kõikidele! Aga mul oli peale seda kursust aastane kinda-paus, mis nüüd siis otsa sai.
Sõrmikutellimusel oli ainuke tingimus, et kindad on oma põhitoonilt hallid. Ma igaksjuhuks tooni sügavust ei täpsustanud ;), muud toonid olid kõik puha minu omal valikul. Unistus, mitte tellimus!

Mõned ajad tagasi ostsin ma suurepärase raamatu "Eesti kirivööd" plaaniga nende imekaunite vööde järgi mõned kindad kududa. Seekord jõudis kindakirjaks Pühalepa vöö.

Siin on kõik veel korras ja tuju vägagi laes...
Uue aasta öösel oli mul aga vaja neid kindaid pesema ja natuke tihkemaks viltima hakata.
Uue aasta hommikul aga ootas mind karm reaalsus, kus see kaunis kirsipunane lõng oli värvi andnud. Ainult see, et uut aastat ei ole sünnis alustada ebatsensuursustega hoidis ära vägagi "reljeefse väljenduslaadi". Järgmine tagasilöök tabas mind siis, kui võtsin kätte mõõdulindi ja selgus, et kindad on vajalikust tubli kolm sentimeetrit laiemad.
Aga õnneks on maailmas lahendused olemas, kui neid vaid leida oskad. Kallil sõbral Anul on sünnipäev tulemas ja ma palusin teda kindamodelliks (hoiatasin ka muidugi, et värv on laiali). Endamisi mõtlesin, et oleneb mida ta kinnaste kohta ütleb. Kui arvab, et värv on nõmedalt laiali ja kindad on koledad, siis jätan need endale, aga kui ta arvab, et need on OK kätte panna, siis kingin sõrmikud talle sünnipäevaks.

Anule kindad meeldisid ja nii ta need endale saigi. Lõpp hea, kõik hea, eks!
Stella saab oma hallid sõrmikud lihtsalt pisut hiljem. Hea ikka, et nüüd on kindakudumise isu tagasi!

Tehnilised andmed ka: Vardad 1,25, lõng erinevate tootjate 8/2, ringil 84 silma

Arabella Roosa

Mõni aeg tagasi kudusin ma Dagmarile kampsunit ja sellest kampsikuteost jäi järgi 275 gr lõnga. Küsimusi liiga palju ei tekkinudki, mis sellest lõngast saama peaks. Ikka samasugune pitsine-palmikune, pepu-sees kampsun Dagmari tütrekesele Arabellale.
Kudumine läks libedalt, tootevalmimist lükkasid edasi saabuvad jõulud ja alltöövõtt Jõuluvanale aga nüüd on kõik korras- sokid on kootud ja kampsun ka valmis saanud.
Mustrid on kokku sätitud siit ja sealt, ikka nii et silmale hea vaadata oleks. Mingit disainiimet ei sündinud, sest mall oli emme kampsiku näol juba ees.  Nüüd saavad tüdrukud "ühtekat" teha ;) Ja roosa lõng sai ka suht viimase jupikeseni otsa kootud. Eh, hea lõng oli. Aru ma ei taipa, miks võetakse tootmisest maha hea asi? (aga mul on seda lõnga varutud mitmes punases toonis!)
Lõngaks Linate Hobby 100% merino, vardad 2,5. Kudutöö ühes tükis, alt üles. Ma ei oskagi midagi muud kõnelda sest kampsikust.

Üks tore uudis on mul teiega veel jagada.
Meie asjalikud naised MTÜ Purtse Jõe arenduskeskusest andsid välja raamatu Lüganuse kihelkonna rahvajuttudega.

Täiesti kummaline tunne oli seda raamatut lugeda. Seni arvasin ma ikka, et mu ema mahlane ja natuke kummaliste (aga väga ägedate!) sõnade kasutamine on pärit lihtsalt tema  heast huumorimeelest aga võta näpust- see puhas Lüganuse murre, mida me siin puhta alateadlikult kõik veeretame. Vägev! Ja huvitav on näha, et samad perenimed, mis rahvajuttudes on ära märgitud- need pered elavad seniajani siin. Juurte värk noh!

Sokifabriik

Sokivabrik töötab sihukese ajuga, et kui seal oleks korsten, siis pahviks sealt ööd kui päevad paksu suitsu.
Täna näitan pika säärega seksikaid pitssokke, mida saab kanda poolsaabastega.
Kuna tegemist on alltöövõtuga Jõuluvanale, siis liiga palju ma lobiseda ei saa ;)

Novita Seitse Venda(150 gr-300 m), kulus pireke üle ühe toki. Vardad ikka 2,5, et asi saaks tihke je kestev. 15 silma vardal.
Polegi midagi pikalt rääkida...
PS ausõna, ma usun, et teil on täiesti kõrini sellest viimaste postituste piltide taustast. Omavahel öeldes- mul endal ka, aga kust ma seda paremat tausta võtan, kui lund ja valgust ei ole ja töölt koju jõudes on sügav öö... Seega palun katsuge välja kannatada .

Sokke, mida's muud ;)

Mida muud, kui sokke koob kuduja enne jõule. Ja koob ikka nii, et vardad on tulised :D
Tegelikult pole neist sokkidest just suurt juttu välja pigistada. Sokid nagu sokid ikka

Sokid Seitsmesele, et oleks satsi ja pitsi ja noh plikakad... Jätkuvalt olen ma hämmingus, et lapsed (seitsmeaastased!!!!) tahavad saada villaseid sokke kingituseks.
Sokid on Laurin Villalankast, 2,5 vardaga, 13 silma vardal. Mõnusad ja pehmed.

Teised sokid on meestekad ja jääb üle loota, et sokisaaja ei oska mu blogisse lugema tulla. Tellimus on seotud hiljuti kootud Arbuusisokkidega.  Lihtsalt väikese naljaga väljavisatud mõte kududa Porgandid jäi Tulevase Sokiomaniku sõbratarile kõrva ja nii see läks.

Porgandid said kootud Hot Socks Neon lõngast. Kaks otsa koos, et enamvähem normaalse jämeduse välja annaks. "Pealsed" Raasiku 8/2 rohelisest. Varras 2,5, 16 silma vardal. Ma tõesti loodan, et need on nüüd piisavalt porgandid, prototüübid on küll üsna lähedase välimusega või mis ;)

Edev Elsa

Elas kord neiu Elsa, kes oli väga kena ja tasane ja hea iseloomuga ja töökas ja...vanatüdruk.
Elsa töötas raamatukoguhoidjana ja see teatavasti pööraste suhete loomiseks just hea stardiplatvorm ei ole. Sest raamatukogus ei käi (tavaliselt) testosteroonist tilkuvad alfaisased vaid pigem ikka tasased koduperenaised ja nohikud, kes naise laenutatud raamatuid tagasi toovad ja ise tasase häälega, põrandapragusid piiludes, paluvad ulatada kõrgemalt riiulilt raamatu, mille pealkiri on näiteks "Raadioamatööri sada suurimat väljakutset"
Elsa oli, nagu eelnevalt öeldud sai, tasane tütarlaps (kelle "parim enne" oli kriitiliselt mööda saamas) aga Elsas oli ka pöörane saladus. Poleks uskunudki, mis?! Elsale peale vaadates poleks tõesti arvanud, et Elsakene on koduste seinte vahel, tihedasti kinnikistud kardinate taga kohutavalt edev.
Elsa armastas igasugust ehtevärki ja Elsakese eriline armastus kuulus kõrvarõngastele. Kuna aga looja oli Elsale ainult kaks kõrva andnud, siis oli kõrvarõngaste kandmise võimalus kriitiliselt väike.
Lisaks kõrvarõngavarudele oli Elsal veel nõrkus ilusate ja romantiliste järjehoidjate vastu, mida siis tasane raamatukoguhoidja vargsi raamatute vahele poetas ja mõni järgmine lugeja sealt leidis...

Kui te nüüd küsite, et mis jama ta ajab mingist Elsast, siis...  Nojah, ongi Pisividinate Pood "Edev Elsa" ;)
Miks mitte vahest natuke tembutada?

PS Siit saab edevaid jõulukinke ;)

Liblikaparv talves

Mõned ajad tagasi tuli suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul palju huvitavaid tellimusi või kudusoove. Suhteliselt pirtsaka kudujana praakisin mõned neist välja. Ei ole mõtet ette võtta asja, mida ilmselt keegi teine teeb minust paremini või oluliselt suurema lustiga kui mina. Nii jäid minust kudumata anatoomiliselt-täpsed-luulised sõrmikud. Ega ma seal anatoomialoengus nüüd kõige tublim ka polnud ja üldse...
Küll aga kõnetas mind tellimus sokkidele, kus oli märksõnaks "liblikad". Ma ARMASTAN tellimusi (ja kliente!), mis/kes annavad ainult märksõna ja rohkesti vabadust aga samas on ka mingi piir, mille ulatusse tuleb ära mahutada oma märatsev fantaasia. Sokitellimuse kaks tingimust oli, et need sokid peavad olema valged ja liblikased. Pisut pikema säärega ka. Ja tarbe-, mitte poosesokid ;)
Mõnda aega pommitasin ma Triinu piltidega erinevatest mustritest, mis minu arust olid liblikased. Failivahetus kestis hetkeni, kui ta nägi pilti Estheritest (ravelrys täitsa vabalt saadav muster) ja ma sain lakoonilise vastuse "Sobib. Ma rohkem näidiseid ei soovi" :D Jumaldan konkreetseid, kiire mõtlemisega inimesi!
Lõngavalikus küsimust ei olnud. Ikka Laurin Villalalnka, no on hea sokilõng. Pehme nagu pilveke, ilusad värvid, koob ennast ise. Mida sa hing veel ihkad! Vardad tavapärased 2,5.
Eks ma ole neid Esthereid ju enne ka kudunud, aga iga kord on emotsioon uus ja ikka hea. Ilus muster on, mis muud.

Novot, sedapuhku siis sedamoodi ;)

Sõnatu

Vahest pole sõnu vaja, sest pilt ütleb rohkem kui ükski sõna seda suudaks...

Aitäh, kallis Kaspar
Aitäh, Liis ja Ergo

Pisikese pitsiga tavaline willur

 Dagmar tellis oma roosa kampsuni tuules endale ka tavalised villurid. Ainuke tingimus oli, et need võiksid olla pisut pikema säärega ja pisut pitsilisemad, kui üks tavaline kummarisokk. Tellija soov on minule seaduseks (kui ma seda seadust just rikkuda ei taha...)

Lõngavarudest leitud üks tokk Laurin Villalanka Kanerva (kanarbiku-) toonilist sokilõnga kohe tahtis saada pisut pitsilisteks sokkideks. Varras 2,5, vardal 16 silma ja muster, mida tuli igal real kududa. Vot see igal real kootav muster on minu jaoks natuke äkiline. Tavaline, üle rea kootav muster on kuidagi rahulikum ja leebem, niimoodi, igal real paugutamine on natsa närviline. Aga võibolla kujutan ma seda endale ette ka. Ma ei tea.

Sokid said valmis ja kuna ilma ja valgust nagunii ei ole, et normaalseid pilte teha, siis klõpsasin sellised dokumentalistlikud võtted. Noh et oleks olemas. Statistika mõttes või nii.

 Sokk nagu sokk ikka, eksole. Mis seal suurt rääkidagi.

Aga siis tuli Dagmar oma sokkidele järele...

Ja juhtus nii:

... ja nii ka:

Mulle tundub, et esemete inimsisuline eksponeerimine tuleb neile ainult kasuks. Isegi täiesti tavalised willurid võivad niimoodi päris seksikad välja näha. Loomulikult on 99,9% siin ikkagi modelli teha, aga ikkagi :)

Issake, kuhu ma olen jõudnud oma eluga- villased sokid tunduvad seksikad...

Viiluke arbuusi?

Internet on täis erinevaid huvitavaid ja vähemhuvitavaid kudumudeleid ja netis surfajad kudukauged inimesed satuvad neid vaatama ning mõnikord on nähtu nii suure mõjuga, et tahaks ka ise sellist sokki või kinnast omada. Noh teist sokki või kinnast ikka ka, mitte ainult ühte.
Nii juhtus ka mu noore kolleegiga, kes olla kunagi netist leitud arbuusisokkide pildi endale arvutisse salvestanud, seniks, kuni "Leian kellegi, kes neid teha oskab"
FB vestluse ajal selgus, et ma põhimõtteliselt ju natuke kududa oskan. Kuna mu eelmised sokid olid just varrastelt maha saanud ja kudutööd käsil polnud ning esimene pilk arbuusisokkidele ei lubanud suurt vaimuvaevamist, siis sai käed löödud, et sokid tulevad.
Noh eks ma natuke ikka haltuuritasin ka. Originaalpildid oli "viljaliha" kootud mulle mingil arusaamatul põhjusel mustriline, selline vasak-parem sigrimigri, aga mulle see variant ei meeldinud. Nii sai minu kolleega endale natuke teistsugused "arbuusid".

Pildid on tehtud sõna otseses mõttes jooksu pealt, sest kunagi pole ükski töö mu juurest nii kiiresti lahkunud, kui see ;) Loodetavasti toovad need rõõmsad sokid oma omanikule rõõmu.

Luksuslõnga vääristamisest

Alati on küsimus, et kust läheb see peenike piir, mismaalt alates on üks või teine lõng luksuslik. Et kas asi on koostises- peenike kašmiir ja siid ja muu vinge värk on kahtlemata luksuslikkuse tunnus. Või on asi hinnas- et kui maksad ja tahaks nutta, siis on lukslõng aga kui maksad ja nutta (väga ) ei taha, siis on tavaline? Ühesõnaga- keeruline värk.
Noro Flower Bed kuuluks justkui lukslõngade hulka mitme mõõdiku alusel- et peenike koostis ja nutmaajav hind.
Läksin minagi kord poolililutseva Noro õnge ja ostsin 102 grammi (hea et mitte rohkem!) ning kudusin nimetet lõngast salli aga kuna ta torkis ja kraapis nii kohutavalt, et kanda oli suhteliselt võimatu, siis harutasin ma selle salli üles, sest kole isu oli sellest lõngast hoopis müts teha. No ütle lolli- kui sall kraabib, siis müts kraabib ju kuus korda rohkem...
Aga abi on ju fatseebuki näol kohe käest võtta. Kaeblesin seal ja sain mitmeid soovitusi, mille läbivaks jooneks oli siiski soovitus unustada  mõte, et selle lõnga pehmeks saada võiks. Ma muidugi pesin seda lõnga villa- ja niisama šampooniga, töötlesin seda juuksepalsamiga ja hoidsin muidu ka pöialt aga ei mütsigi...
Nii siis saigi ülesharutet Norost koos bambusesisaldusega sokilõngast voodritriibu ja peenikesele luksusele lisaks jooksma võetud mohäärilaadsele tootele hoopis palmikutega müts, mis on taotluslikust sihuke suur ja lötakas, et a) ei pigistaks ja b) vähendaks kandja riski välja näha nagu munapea.
Tulemus on see, et müts on soe, ei kratsi ja munapäisust kah liiga pole. Seega võib vist  loo õnnestumiste hulka kategoriseerida, mis siis, et ca aastase viivitusega.
Pildid on erakordselt halvad. Kohe kohutavad. Ma ei mõista mette, kuidas need inimesed selfisid teevad... aga noh, mütsist ehk ettekujutuse ikka saab.