Saare kõrvik

Plaan oli kududa kadunud mütsi asemele Kihnu sukakirjaga uus peakate, mis kataks kõik vajadused- oleks ilus ja soe ja kõrvad ja kukal oleks kaetud jne. Aga inimene mõtleb- jumal juhib.
Kadunud müts ilmus välja, Kihnu sukakiri ei allunud seekord loogikale ja peaaegu valmis mütsitoorik läks harutamisele. Kui nüüd väga aus olla, siis enne seda sukakirja kohta olin ma teda juba paar korda harutanud. Esimene kord siis, kui kuklaosa ei tulnud selline, nagu ma tahtsin ja teine kord siis, kui ma otsustasin ignoreerida kudujate hulgas üldtuntud tõde- parempidiune kude hakkab alati üles rullima. ALATI! Isegi siis, kui seal all on udupeen kahe lõngaga silmuseline ülesloomine (oi ma olen uhke, et selle selgeks sain).
Aga läks nagu läks- Kihnu sukakiri ("Elumõnu") asendus Muhu kindakirjaga ("Meite Muhu mustrid")ja müts valmis nigut niuhti. Ühed meretagused maad ju mõlemad (masska loogika noh). Eks see Kihnu sukakirjaline tuleb ka milllagi, kui Allah tahab.
Lõngaks hall Novita Seitsevenda (otsad otsa projekt), punane BBB Monella (50/50 villa ja akrüüli), varras 2,5
Lisan natuke muid andmeid kah, muidu hakka mõnel järgmisel korral jälle hullunult arvutama ;)(mitte et ma seekord seda teinud oleksin)
Üles lõin 133 silma (ega ma ei lugenud, tegin nagu torust tuli) peale tagasiharutamist ja edasikudumist ja jälle tagasiharutamist selgus, et just niipalju neid on. Teinekord teen 130 või 128. Kuklakumeruse lühendatud ridu kudusin nii, et algusejoonest mõlemale poole lugesin 23 silma ja sealt edasi igal real kahe silma kaupa pikendasin neid ridu. Saigi umbes paras ("hapust hää"- nagu meie kandis öeldakse) ainuke asi, millega iriseda on see, et see kuklaosa oleks ka võinud kirjatud olla, natuke hõre tundub muu mütsiga võrreldes.

Vandenõuteoreetik

Ma kahtlustan vandenõud. Pole veel otsustanud, kas lõngatootjate või lõngaesemete oma, aga mingi "kala"  igatahes on. (Valitsus varjab juhtunut ja tõde on kusagil olemas-"Salatoimikud")
Mu talvemüts oli kadunud, kohe täiesti lõplikut ja jäädavalt. Küll kahtlustasin ma rotte, kes lisaks kapsarauale on ka mu peakatte kaasa haaranud, küll ufosid, küll vaenlase salakuulajaid. Igatahes seda mütsi ei olnud. Ma otsisin küll, täitsa korralikult otsisin. Aga mida pole-seda pole.
Leppinud karmi tõsiasjaga, et talv on, aga mütsi mitte, suundusin ma lõnga ostma (sest mütsi oli ju vaja ja ÕIGET lõnga mul polnud .., no või peaaegu polnud)
Lõng sai koju toodud ("väikese" varuga ikka), mütsisilmad varrastele loodud, isegi kaks korda harutatud...
Ja mis te arvate???? See k....i müts ilmus välja!!!! Sealt, kust ma olin kaksteist korda otsinud!!! Nüüd on mul poolteist mütsi. Varsti ehk ka kaks, siis näitan teile ka.

Roosid lumes

No ei ole minus seda modernse inimese enesepiitsutamise kirge.
Selle asemel, et pureda inglise keele grammatika kallal mina lihtsalt vedrutan kaks päeva diivanil, vahin aknast välja, lürbin teed, luban endale, et kohe-kohe ma tõusen ja võtan selle Grammary kätte ja kus siis alles algab aega... Tühjagi ta ei alanud (ega ma ju ei läinud selle grammatikaraamatu järgi ka)
Mina hoopis kudusin kooliaegse pinginaabri tütrekesele käpikuid. Tali tuli maha ja minu õrn tädisüda küll ei kannatanud mõtet, et laps (no kes enam niiväga laps ei olegi) on külmas talves paljakäsi.Tõenäoliselt ta päris paljakäsi ei olegi- suure tõenäosusega on tal kindaid rohkem kui üks paar, aga enivei...Teatavasti on IGA ettekääne hea, kui on vaja leida põhjus midagi mitte teha. Aga läks nagu läks ja las läks, seda enam, et tänases koolitunnis sain ma täitsa keskmise koolipoisi tasemel hakkama ;)
Läks siis roosiliselt. Kui ma tavaliselt võtan kindamustri ette ja koon selle järgi, siis seekord tegin teisiti. Ma teadsin täiesti kindlalt, et tahan Marie kinnastele kududa roosid. Oli kohe selline tunne... Nimelt oli see muster mulle lõikelehti lapates silma jäänud ja kudumist planeerides läks enamus aega õigete rooside taasleidmisele. Sahtel oli nimelt mu mustrilehtede hunnikust mõned kaasa haaranud ja sahtlitagusesse Kadunud Asjade Maale toimetanud. Oi ma otsisin... Aga leidsin lõpuks!
 Edasi läks kõik imelihtsalt. Teine detail, mida ma kindlalt teadsin oli see, et randmed saavad vanaaegsete kinnaste eeskujul viltuse sooniku. Kindaid tellides rääkis Marie kogu aeg lumest, mis ei tohi kuskilt sisse pugeda ja seega küsimusi ei olnud- randmed tulevad. Lisaks mustrilehe roosidele tekitasin omaloomingulise kindatippu, et kõik klapiks.

Viltuse sooniku kudumisskeemi annan ma siinkohal ka, ehk on kellegil sest abi. Asjal on tegelikult ainult kaks nippi- silmuste arv peab jaguma kuuega ja mustrit kootakse igal real (st paarisridu lihtsalt läbi ei koota!)
1.Kalle paremalt vasakule: koo rida läbi, teine rida(ja kõik järgnevad)- P, P, 2 vasakpidi kokku, P, P, Õ
2. Kalle vasakult paremale: koo esimene rida läbi, teine rida (ja kõik järgnevad)- P, P, Õ, P, P, 2 vasakpidi kokku
Põhimõtteliselt võib need kokkuvõtmised teha ka parempidi, aga vasakpidised kokkuvõtmised annavad reljeefsema tulemuse, mis rohkem soonikut meenutab.

Nüüd siis pisut pilte kah. Ilm on pime ja ega õueski teabmis heledamad need pildid poleks tulnud. Aga on nagu on. Mustriskeem, kui kellegil peaks tahtmine selle järgi midagi teha, on pärit NN mustrilehelt nr 8, aastat ei ole peetud tarvilikuks mustrilehel ära märkida

 Lõng ikka tavapärane 8/2, jumala tundmatut päritolu ja roosa Looduskera  košenilliga värvitud (läheb pesus ikka päris palju heledamaks) Varras tavapärane 1,5

Loodame, et Mariele tema kindad meeldivad!
Aga nüüd ma lähen päriselt inglise keelt õppima, ausõna!

Jälle jõuluaeg

Jälle on ta käes. See jõuluaeg noh. Akendel ohukolmnurgad, poes mandariinid ja enamik inimesi teeb plaane mida kinkida. Mõni kiirem teeb juba kingitusi kah.
Kolmandat aastat veab Naiskodukaitse  heategevuskampaaniat missioonisõduritele. Tunnen idee autorina vastutust ja osalen igal aastal (rõõmuga osalen!). Sellel aastal kudusin ma käpikuid (eelnevate aastate sõrmikute ja sokkide kõrvale). Võiks ju küsida, et mida need sõdurid seal kõrbes nende käpikutega tegema peaksid. Aga teevad küll. Käivad nimelt talvel postil ja hindavad meie näputööd väga- just soojuse pärast. Ilus ja hea tunne peale selle, et keegi hoolib ja teeb midagi just sinu jaoks (kontrollitud fakt- mehed ise räägivad nii).
Otsustasin sellel aastal, et teen käpikud mingi konkreetse meestekinda mustri järgi. Otsisin ja tuulasin oma NN mustrilehtedes ja leidsingi sobiliku silmade arvuga mustri (1970, detsember). Tuleb tunnistada, et mustrina on ta kenam, kui valmiskindana, kuigi kolleegid arvasid, et kinnas sai hea. Ju siis sai.
Kudusin Laurin Villalanka, 75% villa ja 25 polüamiidi (sinine) ning Novita SeitseVenda, 100% villa (hiirehall), varras nagu ikka, tavaline vanaaegne sukavarras. Nöörivõttega põimitud nupud servas ja väike vitsake kah. Ei midagi liiga keerulist. Kes nöörivõtet tahab proovida, siis parim õpetus on pärit  saatest "Lõngakera" Aga mis ikka pikka juttu veeretada, kui pilte polegi. Tegelikult ikka on küll.

 Mulle ei meeldi need natuke liiga pikad lõnga ülejooksud, mis tekitavad tunde, et muster on nagu tühi...Aga teiselt poolt jälle on kaheksakannad ja kõik neist tuletatu ju üks parimaid märke, mida sõjatandrile saata...
Ma arvan, et ju need Päkakad kindasse midagi magusat ka poetavad, enne, kui kindad koos teiste omasugustega võtavad ette pika teekonna kingisaajateni.

 Palusin päris sõdurid modellideks ja nad olid lahkelt nõus.
Meil nimelt toimus täna Saue Gümnaasiumi lastega kena kohtumine, kus lapsed andsid omatehtud jõulukingitused Kaitseväele üle, et me need meestele Afgaani saadaksime Meie omakorda tulime küll ilma kommide ja mandariinideta, aga võtsime kaasa päris relvad ja sõdurid ja "sõjaautod" Rõõmu ja elevust ja küsimusi jätkus pikaks ajaks ja tore oli nii kingi tegijatel, kui ka meil ;)

Kui  Sõdurilehe tegijad saavad pildid kohtumisest netti üles, siis lisan lingi ka oma postitusele ;)
Seniks aga uute kohtumisteni!

Appikene!

Ma tõesti pean ohkama nagu 96 aastane kibestunud vanamutt:"Maailm on hukas ja noorus ei kõlba kuhugi!" Tegelikult ja päriselt mulle lapsed ja noored ja mitte enam nii noored inimesed meeldivad. No nii üleüldiselt, mõnede eredate eranditega. Õnneks ei meeldi mina ka mitte kõikidele inimestele, nii et selle asjaga on ka korras.
Aga et miks siis selline vanamutilik karjatus maailma hukasolemise kohta. Kohe selgitan.
 Tulen mina keset päeva ujulast (kus ma olin tubli ja ujusin terve kilomeetri) ja sõidan väsinuna trammiga koju. Peatuses tormavad peale mingid kodanikud (kuna olen seljaga, siis ei näe kes ja kui vanad), ergutades üksteist sõnadega "Jookse, kuradi p..e" Uskuge, see lause oli kõige siivsam kogu järgnevast tekstist. Teksti järgi otsustades oli tegemist eile vanglast välja saanud sõpradega, kes on istunud vähevalt 25 aastat ja selle aja jooksul kõike (ja rohkemgi veel) teinud. Arutati, kes keda ja kui palju ja kas täna ka jne jnt. Kui sõpruskond järgmises peatuses maha minema hakkas, siis selgus, et vanim neist oli ca 10 aastane ja noorim nägi valja nagu viiene, kuigi ranits reetis, et vähemalt esimeses klassis peaks ta ikkagi käima. Ja nüüd minu küsimus, et kas vanemad vahest kuulavad ka, mida nende linnupojakesed suust välja ajavad. Mul on tõeliselt raske uskuda, et need rõvedused jäävad koduukse taha ja kodus emme-issiga räägitakse notsudest ja kiisudest. Brr!
Vot nihuke lugu sarjast vanamuti nutt ja hala.

Geneetilised kukerpallid

Kui üks kiikhobu ja mingit tundmatut madalajalgset tõugu koer pärinevad ühest esivanemast, siis on tegemist geneetilise müsteeriumiga.
Nimetatud tegelaste esivanemaks on kiikhobusekujuline piparkoogivorm. Ma eriline küpsetaja ei ole (pehmelt väljendudes) aga tõelisele naisele omaselt mõni vorm ikka kodus varuks on, sest mine sa isahane tea...
Ühesõnaga vorm oli ja mind kummitas juba ammu tahtmine selle vormi abil midagi viltida. Viltimise isu tabab mind suhteliselt harva, kui aus olla. Sellest johtuvalt hoian ma kodus minimaalseid villavarusid (sealt ehk siis ka napp värvivalik). Nojah, aga oli tahtmine, idee, vill ja viltimisnõel.  Isegi vajadus justkui nagu oli. Meie uus kolleeg nimelt tahtis, et ma talle sinise prossi teeksin, mis kampsunihõlmu koos hoiaks.
Nii ma siis eile õhtul-öösel need tegelased valmis toksisin.
Tegelikult pidid nad mõlemad kiikhobused olema. Lihtsalt protsessi käigus muteerus üks neist koeraks. Miks see nii läks- ausõna, mina ei tea.
Täna päeval lisasin mõned helmed ja muid kulinaid (see "briljatidest" vidin hobuse kõhu peal on näiteks mingi seebipakendi pealt).
Valmis asjandusi vaadates tuli meelde sihuke lauluke ;)
Aga pilti ka, kuigi ega see pilkases pimedas pildistamine mingeid imelisi tulemusi ei luba.

Niimoodi vaadates võib see koeramoodi olend ju ka lammas olla...

Veel sokke

Sokikudumisega on sedapuhku vist (?) ühel pool.
Hoolimata jäledast peavalust ja tasakaaluhäiretest (magnettorm vist) sain ma valmis paari sokke, mis idee järgi peaksid minema mu emale. Ema tahtis sokke (no mis ta nii väga tahtis, ta räägib kogu aeg, et ega tal midagi vaja ei ole), mis oleks pehmed ja kergesti jalga tõmmatavad ja üldse mõnusad. Sellest johtuvalt siis on sokkide kurguosa pisut avaram ja lõngki on valitud ekstramõnus Steinbach Wolle Supersport Effekt (80% villa, 20% polüamiidi) Sokkide sääreosas kasutasin lõngajääke, et muidu üldiselt napi metraaziga (ca 100m) lõngale natuke varu tekitada ja ühe tokiga ikka üks sokk valmis saada.
Need rohelisekirjud, mis näevad välja nagu noored põlvikud, kudusin ma tellimusena. Lõng Alize Motif, millest ma ainult mõned aastad tagasi kudusin pea kõik meie pere sokid. Nüüdseks on see lõng minu jaoks oma uudsuse kaotanud. Ega tal viga ei ole- sokid on head ja tugevad (va need eksemplarid, mis tööl kapis hiired nahka panid- jättes puutumata laost saadud nn "poesokid") Loodetavasti viib Jõuluvana kellegi kingikotti sokid, mis omanikku kaua ausalt teenivad.

"Lõngakera"

Juba ammu otsisin Tiina Meeri kudumiskooli saateid internetist. Aega oli palju mööda läinud ja saate nimi ununenud, mina millegi pärast teadsin, et Meeri õpetas ainult ja ainult "Nipet-näpet" saates (mida ta ka muidugi tegi).
Aga täna on selgus majas- saate nimi oli "Lõngakera" ja ERR ETV2 on lahkelt saated oma kodulehele üles riputanud. Võtan endale nahhaaalsuse link siia üles panna, et ei peaks enam otsima, kui mingi võtte meeldetuletamiseks abi vaja on.
"Lõngakera" 23.08 saates tehakse igasuguseid trikke mitmevärviliste alustamistega
"Nipet-näpet"

Pole siin iluleda midagi!

Ei saa kogu aeg salle ja käpikuid kududa, kiire jõuluaeg on tulemas ja teha tuleb hoopis sokke.
Tegingi siis, tavalisi, isetriibutuvast sokilõngast.
Täitsa tore on vahelduseks ka erilist tähelepanu mittenõudvat käsitööd teha. Seda enam, et just sokke tundub inimestel vaja minevat.
Sinised tegin Alize sokilõngast 1,5 vardaga isale isadepäevaks, roosakad on erinevate lõngalõppude ärakudumine (Alize sokilõng ja Novita Tico-Tico). Roosades said kokku koguni kolm lõnga. Varras ikka 1,5.  Esimest korda kudusin sokki ninast alustades ja mulle täitsa meeldis. Eriti hea nõks, kui on vaja mingid lõngalõppude pisipusarad otsatuks kududa. Kanna kudumine vajab veidi timmimist, aga ka see on teostatav.

Sokke tuleb kududa veel. Üks paar on valmis ja ootab, et omanik järgi tuleks (FBs liikuvast üleskutsest jõulukingid tuttavatelt tegijatelt tellida on edukas olnud). Ema sokid on parajasti pooleli, aga kuna tegemist on täitsa tavaliste sokkidega, siis pole neist ka midagi eriti kirjutada.

Insener Igori struktureeritud südameasjad

Elas kord Insener Igor. Igor elas koos Mammaga, kes oli Igorile sünnist saati sisendanud kolme asja. Esiteks: Igor on kingitus maailmale. Teiseks: Igor on kõikides asjades maailma parim ja kolmandaks, kõige tähtsamaks: ühtegi sellist naist, kes Igorit tõeliselt vääriks, maailmas ei ole. Igor oli Mamma teesidega isegi väga nõus

Igor oli mees parimais aastais, no nii nibin-nabin neljakümnene. Insenerina oli Igor keskpärane, mis iseenesest oli suur ime ja anomaalia, sest kõigepealt oli Igor Imeline Imik, siis Vaimustav Väikelaps, koolis sai Igorist Õpetajate Lemmik ja ülikoolis peeti teda Lootustandvaks Noorteadlaseks. Ülikooli lõpetamise järgselt sai Igorist Imelise Inseneri asemel aga kohutavalt Igav Ja Tüütu Vanapoiss, insener ka muidugi, nii muuseas.

Igori naisevõtuplaanid luhtusid alati vääramatu järjekindlusega. Seda loomulikult selle pärast, et alati sattusid Igori teele harimatud ja rumalad matsiplikad, kes ei olnudki Igorile sobilikeks partneriteks. Kord ei osanud pruudikandidaat kõndida, siis jälle hingas ta valesti, kord olid juuksed liiga pikad, siis jälle liiga lühikesed. Juhtus sedagi, et kõik muud parameetrid olid justkui paigas, aga vot häälekõla ei sobinud teps mitte...

Tõsi, Igor püüdis alati  pruudikandidaate õpetada-juhendada ja jagas lakkamatult hinnalisi õpetussõnu, kuidas tõeline naine kõndima või hingama peaks. Rumalad plikad aga ei osanud seda vääriliselt hinnata ja peale esimest kohtingut ei tahtnud Insener Igorist enam mitte midagi teada.. Ühesõnaga- alatu saatus nöökis Igorit igal sammul.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et eks Igor oli ikka natuke keeruline tegelane ka. Igori ego oli nimelt sama suur ja särav nagu nõuka-aegne riidekapp. Tõsi, Igor ise seda miinuseks ei pidanud.

Mõtles Igor oma vanapoisipõlve ja kõikide nende rumalate plikade peale ja otsustas lahendada probleemi teaduslikult. Igor nimelt oli täitsa keskpärane tabelikirjutaja ja statistik. Igor pusis kuid ja kuid, korrutas ja jagas, mõõtis ja vaagis, liitis ja lahutas, koostas tabeleid ja diagramme ning lõpuks sülgas Igori arvuti ühel päeval välja Ideaalnaise parameetrid. Oli ikka imeline olend küll... Igor sügas rahulolevalt kõhtu ja suundus oma ideaalnaise otsingutele.

Igor otsib tänaseni. Ei tea, kas vussis arvuti midagi ära või läks muidu midagi viltu või lipsas tabelisse mingi viga sisse. Aga ehk pole Igorile sobivat naist maailmas olemaski?  Sest Mamma ju ütles ka niimoodi...

NB! Tegemist on  kirjandusliku fiktsiooni ja autori fantaasiaga. Võimalikud kokkusattumused konkreetsete sündmuste ja reaalsete iskutega on juhuslikud ja etteplaneerimatud. Eraldi vabandab autor kõikide Igorite ja Mammade ees.

Kõikidele maailma Igoritele ja nende Mammadele mõeldes valmis kindakiri "Struktureeritud südameasi"

Kudusin 1,5 vardaga, lõngaks Laurin Villalanka (müüakse Koduekstras)- 75% villa, 25 % polüamiidi, 150 gr =275m Lõngal pole häda miskit, võibolla ainult fakt, et lõngakeere on laugevõitu ja varras kipub vahest kiudude vahelt läbi lipsama. Erilist uhkust tunnen ma aga kahe vitsa vahel oleva nupurea üle. Õppisin nimelt nöörivõttega nuppe tegema.

Johannese soojad sussid

Johannes  siiski sai lõpuks oma soojad sussid, mida ta kolmveerandkuueaastase nõudlikusega minu käest küsis.  Aega võttis, aga töö iseenesest läks naeruväärselt kiiresti (no kui ma ta lõpuks kätte võtsin).
Mingit hirmsat disaini-imet ei sündinud, seekord oli rõhk funktsionaalsusel.
Panen paari sõnaga töökäigu kirja ka, mine tea, võibolla on kellelgi sest teinekord abi.
Ühesõnaga, kõigepealt joonistas Johannes oma jalajälje paberile ja mina kudusin seda jälge kasutades kaks talda. Ikka aegajalt paberit ja tööd võrreldes.  Alustasin viie ülesloodud silmaga, mida ma siis alguses paaril real mõlemast otsast kasvatasin. Edasi läks kõik lõike järgi. Teine tald valmib nii, et esimene keeratakse tagumise küljega kuduja poole ja siis on lõikeks valmisolev tald. Koo kaks talda valmis, jäta viimaselt realt ca 5 silma vardale ja korja edasi mööda talaäärt silmused vardale. Mina kudusin nüüd neli rida kõrdmaokirja ("Eesti labakindad ilma laande laiali", lehekülg 44) kõrgusesse ja kudusin sokikanna võttega ninapealse kaheksast silmusest. Järgi jäi mõlemale vardale 18 silmust ja 8 jalapealsest. Kudusin sooniku ja sobilikul kõrgusel (oleks võinud pikem säär olla) lõpetasin asja ära. Primitiivsuseni lihtne :)
Pilte ka, muidu te ei usugi, et Johannes sussid sai ;)
Sussid istuvad uskumatult hästi, no ikkagi ju individuaaltellimus.

Lõngaks Novita Polkka, varras oli vist 2,5

 Sussi tallad kudisin Alize sokilõngast, ehk kestavad natuke kauem, kui Novita täisvillane

 Tegelikult sussiomanik oli rõõmus, ausõna. Pildi tegemiseks ma palusin tal poseerida ja siis võitis ürgmees, st pildi tegemisel naeratavad ainult nõrgad :D

Susanna sokid ootavad tegemist, seda enam, et sussisoovist on saanud põlvikutahtmine. Ma pean ruttu tegema, muidu saavad põlvikutest karupüksid :D

1958

1958 aastal oli minu sündimiseni jäänud veel kümme aastat ja minu vanemad koos minu vennaga ootasid ikka veel Siberis kojusaamist. Kodu-Eestis aga ilmus ajakiri Nõukogude Naine (no mis "nõukogude" ta nii väga ikka oli, puhas Eesti Naise pisut punasem versioon). Punase propaganda kõrval või õigemini selle kiuste aga oli ajakirja vahel ka lõike-ja mustrileht. Ma olen ikka mõelnud, et mis selle nõukaaegse "sisult sotsialistlik aga vormilt rahvuslik"-uga siis täpselt ikka mõeldi. Ja kas loosungiloopijad isegi täpselt aru said, mida nad mõtlesid...Ma näen nendes mudelites kõigis ainult seda rahvuslikku poolt. Nii sisus, kui ka, jumal tänatud, vormis. Igatahes sügav kummardus ja imetlus neile kunstnikele, kes selleaegsed mudelid valmis joonistasid ja et need läbi aja meieni jõudnud on. Praeguse Eesti Naise kõige suurem puudus minu jaoks ongi just mustrilehe puudumine.
Aga pika jahumise lõpuks näitan ma teile jälle salli. Ausalt, mul on ilmselt mingi sallikudumise häire tekkinud :( Blogi tuleks ka ümber nimetada- "Martaberta sall". Aga ma väga loodan, et ma saan lähiajal sellelt reelt mõneks ajaks maha. Igavaks läheb- mul ja teil ka ilmselgelt.
Ühesõnaga sall "1958"

 Sõrmuseproov. Huvitav, inimestel on peenikese pitssalliga seosas tavaliselt ainult üks küsimus. "Kas sõrmusest läbi mahub?" Nagu näha juuresolevalt pildilt- "Mahub!"

 Hetki valmimisest. Lõng on Reesilt (OOOO, kui hea lõng!), Silmi 123, mustrikordi laiusesse seitse, kõrgusesse 14. Mõõdud 190 x 80, lõnga kulus peaaegu 100 gr, nuppe kokku 1274

 Lähivaade ka. Ilupilte kahjuks ei ole, ilm keeras hulluks ja modellidega on ka kitsas

Soovijad leiavad mustri siit, muster nr 4 Mustris on pisuke viga ka sisse lipsanud 15. reas
Sallijuttudega seks korraks ühel pool ;)

Jälle sall

Mul hakkab natuke piinlik juba... No ühesõnaga- üks sall sai valmis.
Kudusin ja mõtisklesin, et ei ole justkui nagu õige- töö ei taha edeneda, kord kisub siia, kord sinna... Ühesõnaga-jama oli. Muidu oli kõik äge- konseptsjoon ja puha. Sall rätipõhimõttel- üks muster ääres, teine sees ja ikka nii edasi ja tagasi. Kudusin nö "hambad ristis", ise küsisin aegajalt endalt, et miks ma ennast niimoodi vägistan. Aga jätkasin... Lollakas.
Rätimoodisall oli juba peaaegu valmis, no vast mõned mustrikorrad oleks võinud veel teha, kui emotsioonid võitsid ugrimugriliku alalhoidlikkuse ning sall sai õige põhjalikult üles harutatud.
Alustasin uuesti ja siis läks kõik kenasti- ei kadunud silmad ega jäänud nupud tegemata. Rombimuster, mis algses idees oli nö "rikkalik ääremuster" ,kattis salli ühtlaselt ja saigi justkui hää.
Siin ta siis on, see mu nuppudega rombiline

 Muster kah kenasti antud, kui kellelgi peaks sest abi olema. Pildistatud Pitsilistest koekirjadest (L.Reimann, 1986). Haapsalu salli raamatus oli see muster vist Rombikirja nime all, raamatut käepärast pole, kontrollida ei saa :)

Lõng Linate Smyrna Platinum, kulus natuke üle ühe toki. Varras 3,5 bambus

Uus sall on varrastel, kootud kah juba üksjagu, aga eile tabas mind sallikuduja eksistentsiaalne kriis. Et koon ja koon, aga kellelele neid üldse vaja on ja nii edasi. Või kellele üldse mu kudumisi vaja on. Ühesõnaga -kriun ja ving.
Aga kellelegi vist ikka on. Täna vaatas kolleeg põleva pilguga mu poolikut salli ja ütles üsna hauataguse häälega, et talle tundub, et ma koon tema salli. Küsisin kolm korda üle, et kas ma sain tast õigesti aru. Sain. Seega järgmisel sallil on omanik olemas :D
Nädalavahetusel käisin külas sõbranna perel (te teate küll, minu sõber Johannes oma õdede ja vanematega).Istusime diivanil, lobisesime niisama ja lapsed asjatasid sealsamas. No mis pattu salata, tädi Ivil oli ka veiniklaas näpuvahel.
Ja ühel hetkel teatab Johannes (kolmveerand kuus aastat vana!), peale pikka oma paljaste varvaste jälgimist, et "Mul on vaja sooje susse. Kudu mulle soojad sussid!"
Hea, et ma istusin- ma ei suuda ikka veel harjuda, et üks koolieelik tahab kingituseks kudumeid. Loomulikult tekkis siis ka selle pere keskmisel õel karjuv vajadus susside järele :D
Seega- järgmisena võtan ette sussikudumise. Isegi idee ja paberile joonistatud jalajäljed on olemas.

Eelmises postituses keksisin oma 1958 aasta vanade mustritega, mida lubasin teiegagi jagada. Jagan muidugi. Esimene katse ebaõnnestus, aga ma ei anna alla. Skännimine ei andnud head tulemust, aga ma proovin neid pildistada. Ühesõnaga, tulevikus riputan märksõna KUDUMISKOOL all üles igasugu vanaaja kraami (kuidas kududa taskuid kampsunile näiteks). Mul pole kudumiskoolis kahjuks mitte midagi omaloomingulist näidata, aga oleks ju jube kahju, kui ca 60 aastat vana kraam lihtsalt prügimäele rändaks.
Seniks aga uute lugudeni!