esmaspäev, 4. juuni 2012

Tagurpidi maa

Täna ei tule käsitööjuttu, täna ma lobisen niisama. Ja näitan pilte, mida klõpsisin eelmisel nädalal Inglismaal.
Inglismaale ei viinud mind mitte iha kuninganna troonimisaastapäeva pidustusi näha vaid hoopis töö. Aga ega siis üks ei sega teist, seda enam, kui britid teatasid eelmisel neljapäeval, et neil on nüüd viis päeva pühasid ja meie puhaku ka. Me siis puhkasime.
Kõigepealt pisut vaateid taastusravikeskusele, kus meie viga saanud sõjamehi taastatakse. Tegemist on siis vana maamõisaga, mille algusaega loetakse 17.sajandist. Praegune härrasmaja, ehk siis adminhoone on ehitatud 1910.

 Niimoodi on britid kujundanud oma mõisaaia. Mulle jääb täitsa selgusetuks, miks nad oma hekid kõik nii kanti peavad pügama, aga ju siis nii on vaja.

 Siin on näha Briti suuruselt teine hekikuubik, mis seest näeb välja nagu muinasjutt.



 Aiakujudega nad ka kokku ei hoia. Ja tegelikult on see väga ilus.

 selles tiigis elab teadmata hulk ülinäljaseid karpkalu, kes on nõus teatavatel tingimustel isegi käest sööma. Selle kohta on olemas ka video, aga seda näitan ma siis, kui see vidoe ükskord minu arvutisse jõuab. Lisaks permanentselt näljas olevatele kaladele elab pargis veel ka laglepaar. No ma vähemalt arvan, et nad on paar. Suurem on aram ja agressiivsem (st karjub kõvemini ja kaugemalt ja juhuse korral hammustab oma kaaslast), väiksem on kas täitsa loll või lihtsalt hulljulge. Tema käib sabas ja nõuab saia.
 Te oleksite pidanud kuulma, millest kisa tegid linnukesed, kui avastasid, et me kaladele saia anname ja nemad suure tõenäosusega ilma jäävad. :D  Mul polnud senini avanenud võimalust näha pikeerivaid laglesid. Nüüd nägin ära :) Vaesed kalad said korduvalt nokaga pähe, kui julgesid saiatükile läheneda.
Aga tõesti on Inglismaa tagurpidi maa. Kõik on teistmoodi. Oravad on suured nagu kassid ja kahtlust ka ei teki, et tegemist on lihasööja röövloomaga. Pardid istvad katusel või kõnnivad mööda heki "katust", kalad söövad peost, lagledest ma ei räägigi. Valel pool istuv autojuht ja valepidi liiklus veel peale selle.
Ja ilmselt ainult Inglismaal on võimalik tänaval tutvuda kunstnikuga, kes sujuvalt kutsub teid oma järgmise näituse avamisele http://charliebarton.com/about-2/
Ah jaa, kuningannat ja muud kuninglikku perekonda nägime ka. Niimoodi lihtsalt ja juhuslikult. Hulkusime laupäeval Epsomis (kuulus hobuste võiduajamise koht, Epsom Derby, kuhu kogu koorekiht oma fantaasiakübaratega kokku voorib), poodlesime (kas te olete proovinud käia poes koos nelja umbes kakskümmend pluss vanuses meesterahvaga? Kogu aeg oli vähemalt kaks neist lootusetult kadunud), käisime söömas ja söögikohast välja astudes avastasime oma meelepahaks, et millegipärast on ristmikul liiklus suletud. Aga meil oli vaja just seda ristmikku ületada, et minna taksot püüdma. Uurisime siis ühe taadi käest, et miks seisame ja taat vastas stoilise rahuga, et ta tahaks poodi minna, aga ju see kuninganna "või midagi sellist" sealt läbi sõidab.
Ei läinudki kuigi palju aega, kui uhke autoderivi koos kirgassinises kostüümes proua kuningannaga meist mööda sõitis.(Sedagi juhtumit tunnistab video, mida näitan teile loodetavasti kunagi hiljem) Sõitis, mitte ei kihutanud. Kuninganna lehvitas kenasti oma alamatele ja kõigil oli tore olla. Ülejäänud peen seltskond (ju siis printsid "või midagi sellist") lehvitas kah rõõmsalt.
Vot selline vahepala siis. Aga hiljem asja üle järele mõeldes sain ma aru, et unistustega on nagu kuninganna nägemisegagi- kui sa spetsiaalselt sõidad kohale, loodad ja pingutad, et ehk õnnestub, kasvõi vilksamisigi, kuninglikku kõrgust näha, siis suure tõenäosusega ei juhtu mitte midagi. Aga kui sa võtad vabalt, siis on kõik võimalik. Ehk siis nagu ütleb Õnne tänava Mare-"Lase vabaks!"
Et kogu postitus ei jääks mitte päris ilma käsitööjututa, milleks ometi see blogi ellu kutsutud on, näitan pilti, millistes tingimustes ma olin sunnitud salli kuduma. Oluline ei ole sellel pildil mitte MB ebafotogeenilisus, vaid olustik, eksole.
 Sall on peaaegu valmis, vaja on veel äärepits tekitada ja tulem raamida. Aga eks see ole juba järgmise jutu tema.
Siin ujub rahulolev linnuke ise. Kuna linnukesed on tublid sööjad, siis tekitavad nad ka uskumatutes kogustes junnikesi. Lausa niipalju, et ühel päeval oli parki tekkinud silt, mis kutsus üles oma hanede järelt koristama ("Clean after your goose") Pilt juures ja puha.. Teate, nagu on need sildikesed  parkides. Mulle jäi ainult arusaamatuks, et kes siis nende "hanede" omanik on või nii... Igatahes koristamist on seal pargis kõvasti...
Andestage mu pisut laialihajuv jutt, aga ma tahtsin teiega oma värskeid muljeid jagada.
Uute juttudeni!

5 kommentaari:

  1. Kui see nüüd nali ei ole, siis.... on see tore nali küll ! No ma mõtlen neid sallikudumise tingimusi näiteks - üksjagu ekstreemne olukord, kus `suleline rünnakrühmlane` erilise valvsusega Su liigutusi jälgib !
    Aga see suur hekikuubik on vägagi muljetavaldav.
    Üks, mis kindel - kõigile, kes olude sunnil peavad viibima tolles kaunis maamõisas, soovin küll taastumise osas parimat võimalikku tulemust !

    VastaKustuta
  2. :D ei ole nali! Ta mitte ainult ei jälginud, ta tegi mingeid mörisevaid häälitsusi ka, mida kaksipidi mõista ei olenud võimalik. Ainus tõlge sai olla "Anna saia!!!!"

    VastaKustuta
  3. Nii tore su muljeid lugeda... tekitasid minus igatsuse taas seda ilusat riiki külastada:)

    VastaKustuta
  4. Väga vahva oli vahelduseks reisijuttu lugeda. Sellel sallil, mida Sa sel pildil kood, on ikka paratamatult kuningriigi hõng ka veel küljes. tumevalge

    VastaKustuta
  5. Tore reisijutt! Siin riigis on jah paljud asjad teistpidi, kui mujal :)

    VastaKustuta